Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 73
Õelate saatus1Aasafi laul. Jumal on tõesti hea Iisraelile, nendele, kes on puhtad südamelt.
2Aga mina - minu jalad oleksid peaaegu komistanud, mu sammud oleksid kohe libisenud.
3Sest ma kadestasin hooplejaid, kui ma nägin õelate head käekäiku.
4Sest neil ei ole piinu surmani ja nende keha on lihav.
5Nemad ei ole vaevas nagu muud surelikud ja neid ei lööda nagu muid inimesi.
6Sellepärast on uhkus nende kaelaehteks, vägivald katab neid nagu ülikond.
7Nende silmad on pungis lihavusest ja süda keeb üle kurjadest mõtetest.
8Oma kurjuses nad irvitavad ja kõnelevad valet, nad räägivad kõrgilt.
9Nad tõstavad oma suu taevani ja nende keel käib üle maa.
10Sellepärast pöördub ta rahvas nende poole ja nad rüüpavad nende sõnavalingut.
11Ja nad ütlevad: „Kuidas Jumal võib seda tunda ja kas Kõigekõrgemal on sellest teadmist?”
12Vaata, niisugused on õelad: nad elavad alati rahulikult ja koguvad jõukust.
13Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi;
14ma olen olnud löödud kogu päeva ja mind on nuheldud igal hommikul.
15Kui ma oleksin mõtelnud: Ma tahan kõnelda nõnda nagu nemad; vaata, siis ma oleksin petnud sinu laste sugu.
16Ma hakkasin mõtisklema, et sellest aru saada, kuid see oli mu meelest vaev,
17kuni ma sisenesin Jumala pühadesse paikadesse ja mõistsin nende otsa.
18Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks.
19Kuidas nad said jubeduseks silmapilguga! Nad saavad otsa, lõpevad ära ehmatusega.
20Nõnda nagu unenägu kaob pärast ärkamist, nõnda sina, Issand, ei hooli tõustes nende varjukujudest.
21Kui mu süda oli täis kibedust ja mu neerudes olid pisted,
22siis ma olin sõge ega teadnud midagi; ma olin nagu loom su ees.
23Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest.
24Oma nõuga juhatad sa mind ja võtad mind viimaks vastu ausse.
25Kes on mul muu taevas kui sina? Sest sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal.
26Kuigi mu liha lõpeb ja mu süda ka, siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.
27Sest vaata, kes sinust eemalduvad, need hukkuvad; sa hävitad kõik, kes reetlikult sinust loobuvad.
28Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid.
Milline on sinu ettekujutus heast elust? Maamõis ja Bentley garaažis? Eksklusiivne reis Kariibi merel või mõnesse eksootilisse kuurortisse? Isiklik kindlustatud sissetulek, mis tagab, et sa ei pea elu jooksul enam päevagi töötama? Need on mõned kaasaja läänemaailma unistustest. Aasafil aga oli hoopis teistsugune unistus; tema jaoks oli parim võimalik asi olla Jumalale lähedal (s 28). Ometi pidi ka tema võitlema, et seda unistust elavana hoida. Salmides 1-12 räägib ta, kuidas kadestas jõukamat elu elavaid inimesi, kes pilkasid Jumalat, ning et ta peaaegu ühines nendega, nii nagu tegid seda mitmed teised Jumala rahva liikmed (s 10). Enamik meist on tuttav meeltesegadusega, mis kaasneb kellegi teise eduka ja jõuka elu kadestamisega, isegi kui see jõukus on omandatud kahtlaste meetoditega. Ka meie võiksime endilt küsida “Mis kasu ma sellest saanud olen, et hoidsin oma südame mõtted puhtaina?” (s 13).
Aasafil aitas sellest meeltesegadusest läbi murda kaks tegurit. Kõigepealt meenutas ta oma kohustust Jumala perekonna vastu; allaandmine oleks tähendanud kõikide teiste inimeste mastaapset altvedamist (s 15). Teiseks taastas ta enda vaimuliku tasakaalu külastades templit, ning seal jõudis ta (võibolla sõna seletuse mõjul) selgusele, et jõukate õitsemine on lühiajaline (s 17-20). Sellest tulenev, täiesti uus arusaamine, väljendub salmides 1-3, koos 18-20 ning ka salmides 4-12 koos 21-28. 13 ja 14 salmist kostuv enesehaletsus taandub ekstaatilise ülistuse eest salmides 23-26. Aasaf talletas oma kogemuse poeesiasse, et ka järeltulevad põlved (nagu meie) võiksid neil hetkedel, kui on lummatud rikkuse ja omandi külgetõmbejõust, samuti taasavastada kui palju imelisem on elada Jumala ligiolus ning teada, et Tema hoiab kinni meie paremast käest (s 23).
Selle kommentaari autor: Emmanuel Oladipo