Tavaliselt koheldakse teisi maa saadikut austuse ja respektiga kui ta seal oma ametiülesandeid täidab. Meie missioon Kristuse kasuks toimub kahjuks vaenulikus keskkonnas ja sõjaseisukorras - ja meie vaenlane ei austa  mingisuguseid reegleid! Vähe sellest, et talle oleks antud vabadus täita oma ülesandeid, Pauluse nimekiri hädadest (s 4,5) on ilmekaks näiteks sellest, kui häbiväärselt teda koheldi nende poolt, kellede juurde ta oli läkitatud (vt 2Kr 11:23-27).

See kuidas inimesed Paulust kohtlesid, oli nende endi valik. Pauluse ülesanne aga oli jääda ustavaks oma ülesannete täitmisel, mida see ka ei maksaks. Kõigepealt ei kaotanud ta hetkekski silmist oma staatust Jumala sulasena (s 4). Püha Vaimu vili oli tema elus niivõrd ilmne (s 6,7 vrd Gl 5:22-23), et ta mitte ainult ei tulnud toime, vaid lausa õitses hoolimata kõigest, mida tema vastu tehti või millega ta üle kallati. Teiseks, ei lasknud ta silmist ega fookusest oma missiooni. Ja see missioon oli, et ta pidi kadunud patustele demonstreerima Jumala päästvat armu Issandas Jeesuses Kristuses - tema reaktsioon sellele aga, mida ta pidi läbi elama, oleks väga kergesti võinud muutuda kompromiteerivaks tema sõnumi suhtes ning teha sellega Paulusest endast takistuse. Tema siiras ja loomulik palve  tänase teksti lõpus, ei saanud korintlaste poolt mitte märkamata jääda (s 11-13)!

Me ei ole apostlid, nagu oli Paulus, kuid ka meie kutsumine ning olukorrad ei erine tegelikult tema omadest väga. Ja seetõttu ei peaks me üllatuma, kui maailm ei kohtle meid õiglaselt või kui peame taluma isegi tagakiusu - olgu see siis varjatud kujul või jõhkralt avalik.

Peame aga tegema kindlaks, et ei kaota mingil juhul silmist oma missiooni - mistahes viisil meid ka ei koheldaks, ja eriti kui see kohtlemine ei ole meeldiv. Selle asemel peaksid meie sõnad, teod ja reaktsioonid olema sellised, mis ei muutuks takistuseks kellegi teise Jumala juurde jõudmise teel. Sõnumitooja on alati osa sõnumist endast!