Loetud salme on sageli kasutatud selleks, et veenda inimesi täielikule eraldumisele “maailmast”. Jumala rahvas peab olema täiesti eraldiseisev. Eraldiseismine aga tähendab ka seda, et meie kontakt ümbritseva ühiskonnaga on igati kohane ning viimase mõju meie eluviisile ja veendumustele on kontrolli all. Tegelikult ei ole lõpuni selge, mida Paulus mõtles “võõra / ebavõrdse ikke” all. Küllalt sageli on seda kohaldatud abielule, ka partnerlusele äritegemises, kuid Pauluse mõte on sellest laiem ning sügavam.

Korintoses kohtusid äriinimesed regulaarselt templis koos einetades, ning üheks selliste kohtumiste eesmärgiks oli säilitada ärisuhteid. Need kohtumised aga sisaldasid muuhulgas ka paganliku jumalakummardamise elemente ning seega ka paganate jumalate tunnustamist ( 1Kr 8:1-13).

Paulusele teeb muret jätkuv vaimne segadus. Selles kontekstis lugedes, näeme, et tema väide puudutab inimeste suhtumist Paulusesse, nende kriitikat tema suhtes ning keeldumist teda vastu võtta. Võib isegi olla, et mittekristlased, keda Paulus silmas pidas polnud lihtsalt mitte uskujad, vaid lausa need, kes koguduse sees talle rünnakuid korraldasid.

Mis ka poleks, näeme, et korintlaste suhtumised lähtuvad nende vaimulikust segadusest, ning nede keeldumisest maha jätta ebajumalakummardamine ja vanad eluviisid. Nad ei ole mõistnud, et “uus loodu” olemine sisaldab endas ka täielikku autoriteetide ning mõttemudelite vahetust. Kirikuajalugu osutab, et on võimalik olla füüsiliselt eraldatud, kuid vaimselt ja eetiliselt ikkagi seotud ajas valitsevate väärtustega. Samamoodi on võimalik olla tegev ühiskonnas ning sellest hoolimata osutada selgelt vaimulikku ning eetilist iseseisvust. Just selle viimase poolt räägib Paulus. Alati on olemas oht, et me ei pane hoiatust tähele ning võtame omaks praeguse aja väärtushinnagud ning elumustrid.