Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kn 4: 8-37
Eliisa äratab surnuist Suunemi naise poja8Ja ühel päeval juhtus, et Eliisa läks Suunemisse; seal oli keegi rikas naine ja see peatas teda leiba võtma; nõnda iga kord, kui ta sealt läbi läks, põikas ta sinna leiba võtma.
9Ja naine ütles oma mehele: „Vaata, ma tean, et see, kes alati meilt mööda läheb, on püha jumalamees.
10Tehkem ometi pisike müürikamber ja pangem temale sinna ase, laud, iste ja lambijalg; ja kui ta tuleb meie juurde, siis ta võib minna sinna.”
11Ja ühel päeval juhtus, et ta tuli sinna, läks müürikambrisse ja magas seal.
12Ja ta ütles oma teenrile Geehasile: „Kutsu see suunemlanna!” Ja see kutsus tema ning naine astus ta ette.
13Siis ta ütles teenrile: „Ütle ometi temale: Vaata, sa oled meie pärast kõike seda vaeva näinud. Mida saaks teha sinu heaks? Kas on tarvis su eest midagi rääkida kuninga või väepealikuga?” Aga naine vastas: „Ma elan ju oma rahva keskel.”
14Eliisa küsis: „Mida siis saaks teha tema heaks?” Ja Geehasi vastas: „Vaata, tal pole poega ja ta mees on vana.”
15Siis ta ütles: „Kutsu tema!” Ja Geehasi kutsus ta, ja naine astus uksele.
16Ja Eliisa ütles: „Aasta pärast selsamal ajal sa kaisutad poega.” Aga ta vastas: „Ei, mu isand! Sina, jumalamees, ära peta oma teenijat!”
17Ent naine jäi lapseootele ja tõi aasta pärast selsamal ajal poja ilmale, nagu Eliisa temale oli öelnud.
18Ja kui laps oli suuremaks kasvanud, siis juhtus ühel päeval, et ta läks välja oma isa juurde, kes oli viljalõikajate juures,
19ja ütles oma isale: „Mu pea! Mu pea!” Ja isa ütles oma teenrile: „Kanna ta tema ema juurde!”
20Ja see kandis teda ning viis ta tema ema juurde; ja poeg istus ema põlvil kuni keskpäevani, siis ta suri.
21Ja ema läks üles ja pani ta jumalamehe voodisse, sulges ukse tema järelt ja läks välja.
22Siis kutsus ta oma mehe ja ütles: „Läkita mulle nüüd keegi poistest ja üks emaeesel, siis ma ruttan jumalamehe juurde ja tulen kohe tagasi!”
23Aga mees ütles: „Miks sa täna lähed tema juurde? Ei ole ju noorkuu ega hingamispäev.” Kuid ta vastas: „Ole mureta!”
24Ja ta saduldas emaeesli ning ütles oma teenrile: „Aja ühtesoodu ja ära peata mu sõitu muidu, kui ma sulle ütlen!”
25Ja ta läks ning tuli jumalamehe juurde Karmeli mäele; ja kui jumalamees teda eemalt nägi, siis ta ütles Geehasile, oma teenrile: „Näe, see on suunemlanna!
26Jookse nüüd temale vastu ja küsi temalt: Kas sinu ja su mehe ja su poja käsi käib hästi?” Ja naine vastas: „Hästi.”
27Ja kui ta tuli jumalamehe juurde mäele, siis ta võttis tema jalgade ümbert kinni; aga Geehasi astus ligi, et teda eemale tõugata, kuid jumalamees ütles: „Jäta ta rahule, sest ta hing on meeleheitel! Issand on seda varjanud minu eest ega ole mulle avaldanud.”28Ja naine ütles: „Kas ma palusin oma isandalt poega? Kas ma ei öelnud, et ära mind peta?”
29Siis Eliisa ütles Geehasile: „Pane vöö vööle, võta minu sau kätte ja mine! Kui sa kohtad kedagi, siis ära tereta teda, ja kui keegi teretab sind, siis ära vasta temale! Ja pane mu sau poisikese silmade peale!”
30Aga poisikese ema ütles: „Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei jäta sind!” Siis Eliisa tõusis ja läks tema järele.
31Aga Geehasi oli läinud nende ees ja oli pannud saua poisikese silmade peale: kuid ei häält ega märkamist! Ja ta tuli tagasi Eliisale vastu ja jutustas talle, öeldes: „Poisike ei ärganud.”
32Ja Eliisa tuli sinna kotta, ja vaata, poisike oli surnud ja pandud tema voodisse.
33Ta läks sisse ning sulges ukse nende mõlema järelt ja palus Issandat.
34Siis ta astus voodisse, heitis lapse peale, pani oma suu tema suu peale, oma silmad tema silmade peale ja oma käed tema käte peale; ja kui ta tema peal lamas, siis soojenes lapse ihu.
35Siis ta tuli ja kõndis kojas korra sinna ja tänna, läks üles ja heitis poisi peale; siis aevastas poisike seitse korda ja avas silmad.
36Ja ta kutsus Geehasi ning ütles: „Kutsu see suunemlanna!” Ja Geehasi kutsus naise ning naine tuli tema juurde. Ja Eliisa ütles: „Võta oma poeg!”
37Ja naine tuli ja langes tema jalgade ette ning kummardas maani, võttis oma poja ja läks välja.
Geehasi möödaminnes pillatud küsimus ei avalda talle naise tegelikku leinavalu, selle viib naine hoopis Eliisa ette (s 27). Surnud lapse kõne ja hingamine (suu), nägemine (silmad) ja jõud (käed) tulevad viimaks tagasi koos lapse elluärkamisega läbi Eliisa puudutuse (s 34,35). Kui ometi kõik sellised valusad kaotused võiksid leida samasuguse lahenduse!
Lapse kaotus on kõige raskem lein, mida üks ema võib läbi teha. Suunemlanna kibe märkus prohvetile, et oleks parem kui ta lootust poleks iial äratatud (s 28), on seeõttu mõistetav. Need, kes on kogenud samasugust kaotust, või võidelnud nt viljatuse valuga, teavad, et ka paar lohutusesõna, kui need on öeldud tõelise kaasatundmisega, võivad tuua kergendust. Suunemlanna leina väljaelamine on loomulik ja südantliigutav ning Eliisas ärkab kaastunne. Ka kaasajal on mitmeid, kes sellisest valust läbi minnes, ei oska leida kergendust - samas on see kristlaste jaoks võimalus teenida neid inimesi erilise kaastunde ja hoolitsusega. Eliisa imettegev sekkumine meenutab prohvet Eelija tegusid ning teenimist; meelevald, millega Eliisa seda teeb on isegi suurem kui oli Eelijal.
Eliisa teod on tehtud Jumala väe läbi ja saavad päästeks vaesuse, nälgimise, ebaõigluse ning füüsilise kannatuse eest eriti ühiskonna äärealal olevatele inimestele. Nende tegude moraalsed, usulised ja poliitilised mõjud kõnelevad enda eest. Asjaolu, et Jumal on Eliisaga, saates korda neid vägevaid tegusid näitab, et ka Jumala poolt on Eliisa valitud ja läkitatud toimima tõelise prohvetina, et Jumal ise on Eliisa taga, kinnitades tema teenimistööd väeliste tegudega. Nii esitab tänane lugu lugejale väljakutse tõlgendada seda tollest ajast palju laiemas, meie enda päevade kontekstis. Et ka meie, olles läkitatud Jumalast, olles kutsutud toimima püha preesterkonnana, julgeksime välja astuda uskudes Tema väelist kinnitust ja sekkumist erinevate inimeste päästeks.
Selle kommentaari autor: Richard Harvey