Üks Avatud Piibli Ühingu juhte räägib oma esimesest koolipäevast riigis, kus kristlus oli põlu all. Pastori tütrena pandi ta klassi ette ja mõisteti hukka kui valetaja, keda tuleks vältida. Õpetaja lahkus ruumist, teised lapsed aga peksid teda. Ta pani vastu katsumusele olla häbistatud oma usu ja oma isa pärast.

Ka Timoteosel oli kiusatus vaikida oma usust, et mitte saada häbistatud oma sidemete pärast vangistatud Paulusega (s 8). Me võime ennast temaga võrrelda. Vähestele meist meeldib öelda ebapopulaarseid asju või olla seotud ebaõnnestumistega. Mõned Pauluse sõbrad jätsid ta isegi selle pärast maha (s 15). Konfliktivältijana oli Timoteos ilmselt valmis alla andma.

Paulus julgustab Timoteost oma hirmule vastu astuma ja kindlaks jääma, meenutades talle evangeeliumi suurust ja oma vangistuse põhjust. See evangeelium on nii ulatuslik, et muudab inimajalugu, ja selle viis lõpule ajalooline Jeesus, kes murdis surma väe ja näitas teed ellu (s 10). Mis saab olla võrdne sellise sõnumiga? Eduardo Paolozzi näitas 1960. aastate popkunstis, et "tarbijaühiskonna fantaasiad on ületanud isegi sürrealismi“(1), kuid vähesed näivad seda häbenevat. Miks aga häbeneda armusõnumit, mis muudab meie olukorda ja eluviisi (s 9)? Pauluse jaoks on häbistav vangistus osa tema kutsumusest (s 11, 12). Mõnele võiks see tähendada ebaõnnestumist, kuid Paulus teab, et ta võib usaldada Jumalat, olenemata oma olukorrast. Tema saatus on seotud kannatava Päästja külge, kelle kannatused kulmineerusid ristisurmaga (Fl 2: 8). Timoteos peab valvama seda tõde oma eluga, mille jaoks annab talle võimekuse Püha Vaim.