Jumala sõna ütleb, et kui väidame end Jumalat armastavat, kuid teisi armastada ei suuda, siis oleme valelikud (1Jh 4:20). Kui me ei usu seda mida Jumal on öelnud oma Poja kohta (s 10), siis tembeldame meie Jumala valelikuks. Jumala tunnistus Jeesusest on tänases tekstis kätketud vee ja vere kujunditesse - asjad mis tavalises tõlgenduses viitavad ristimisele ning Jeesuse surmale. Püha Vaim tuleb Jeesuse peale ristimises ning Isa kinnitab “See on minu ainus Poeg, kellest mul on hea meel” (Mt 3:17).

Jeesuse surm, kaugel häbistavast kaotusest, mida Jumal iial ei lubaks oma Pojal kogeda, leiab kinnituse Tema ülestõusmises - ja sellest saab hõiskamise põhjustaja (Fl 2:9). Seesama Vaim, kes ristimises Jeesuse peale laskus, võimaldab meil täielikult ühineda Jumala hinnanguga oma Poja suhtes: Ta on ka meile  “kallihinnaline” (1Pt 2:4). Kui hülgame tunnistuse Jeesusest , siis kustutame elu lootuse (s 12) - see valik võib osutuda väga teravaks väljakutseks neile, kes elavad pluralistlikus ühiskonnas.

Elu Jeesuses on elumuutva väe ja mõjuga. Uskuda, et “Jeesus on Messias” (s 1), võib esmapilgul tunduda kuiva akadeemilise väitena, kuid reaalselt ei ole selle loomuomases tulemuses - armastada Jumala perekonda -  midagi õpikumaitselist. Mitte ainus ortodoksne väide ei tõuse meie vastu, kui kukume läbi kaaskristlaste armastamises. Johannes aga läheb kaugemale: Jeesuse tõeline tundmine muudab mõnikord kohustuse ja sunnitööna tunduva,  kogu südamega täideviidud sõnakuulelikkuseks (s 3).

Oma risti võtmine ning Jeesusele järgnemine ei ole kunagi lihtne,  ometi on iga kristlase südames igatsus tuua Jumalale heameelt, ning tõeline usk kannab meid läbi ka keerulistest kohtadest. See, kes usub ja kinnitab end Jumala tunnistusse, ületab iga muu väite (s 4,5) ning hoolimata mistahes maailma vastuväidetest selle tunnistuse autoriteedi, tõe ja väärtuslikkuse vastu ei saa tõeliselt uskuja iial midagi vähendada või midagi ära võtta Jumala hinnangust omaenda Pojale.