Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 8:1-21
Jeesus söödab nelja tuhandet meest1Neil päevil, kui taas oli koos suur rahvahulk ja neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid enese juurde ja ütles neile:
2„Mul on rahvast hale, sest nad on juba kolm päeva minu juures viibinud ja neil ei ole midagi süüa.
3Ja kui ma lasen nad koju söömata, siis nad nõrkevad teel, sest mõned neist on tulnud kaugelt.”
4Ja ta jüngrid vastasid talle: „Kuidas võib keegi siin kõrbes nende kõhud täis sööta?”
5Ja ta küsis neilt: „Mitu leiba teil on?” Nemad ütlesid: „Seitse.”
6Ja Jeesus käskis rahvahulgal maha istuda ning võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis oma jüngrite kätte, et nad jagaksid need, ja nad viisid leiva rahvale.
7Ja neil olid mõned kalakesed, ja tema, õnnistades neid, käskis ka need viia rahvale.
8Ja nad sõid ja said kõhud täis. Ja ülejäänud palakesi korjati seitse korvitäit.
9Inimesi oli aga umbes neli tuhat. Ja Jeesus laskis neil minna.
Jeesus keeldub tegemast tunnustähte taevast10Ja Jeesus astus kohe koos oma jüngritega paati ja läks Dalmanuuta aladele.
11Ja variserid tulid välja ja hakkasid kiusates teda küsitlema, nõudes temalt tunnustähte taevast.
12Ja Jeesus ohkas sügavasti oma vaimus ja ütles: „Miks see sugupõlv nõuab tunnustähte? Tõesti, ma ütlen teile, sellele sugupõlvele ei anta tunnustähte!”
Jeesus hoiatab variseride haputaigna eest13Ja jättes nad sinnapaika, astus Jeesus taas paati ning siirdus vastaskaldale.
14Nad olid unustanud kaasa võtta leiba, neil polnud paadis kaasas midagi peale ühe leiva.
15Ja Jeesus kinnitas neile: „Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!”
16Ja nemad arutasid omavahel: „See ongi see, et meil ei ole leiba!”
17Seda märgates ütles Jeesus neile: „Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te ikka veel ei mõista ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel kõva?
18Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule. Ja kas teil ei ole meeles,
19kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palakesi te korjasite?” Nad ütlesid talle: „Kaksteist.”
20„Kui seitse leiba oli neljale tuhandele, mitu korvitäit palakesi te siis korjasite?” Ja nad ütlesid: „Seitse.”21Ja Jeesus ütles neile: „Kas te ikka veel ei saa aru?”
Ilmselt viibis Jeesuse Dekapolise piirkonnas kui too suur rahvahulk tema ümber kogunes. Näljas vaimuliku värskenduse järele, püsisid nad Jeesuse kannul kolm päeva järjest, täiesti ignoreerides füüsilist näljatunnet kuni viimaks tekkis reaalne füüsilise kokkukukkumise oht. Jeesus vastas sellele olukorrale kogu empaatia ja kaastundega.
Taas oli vaja jüngrite abi ning ka seekord said näljased hulgad toidetud. Enne toidu väljajagamist, tänas Jeesus selle eest Jumalat, andes nii paganatele kindla teadmise, kust oli see taevane söömaaeg tegelikult pärit. Seitse suurt korvitäit jäi toitu üle, andmaks tunnistust Jumala ülevoolavast varustamisest. Kui sageli saavad tänapäeval inimesed väljapool meie kogukondi, olla tunnistajaiks Jumala hoolitsevast armust sellisel praktilisel moel?
Vahejuhtum variseridega aga kontrasteerub teravalt eelnevaga. Nende eneseõigust täis kindlus pimestab nende silmad nägema Jumala toimimist Jeesuse läbi. See on esimene Markuse poolt kirjeldatud kolmest sündmusest, kus variserid otseselt ahistavad ning panevad Jeesuse proovile, küsides temalt tunnustähte. Sisuliselt nõudsid nad, et Jumal ise ilmuks ning kinnitaks imeteoga Jeesuse autentsust. Ja kui vähe nad mõistsid, et kui Jumal seda ka tõesti teeks, siis nad ei jääks Tema ligiolus lihtsalt ellu! Kas Jeesuse hoiatus variseride “haputaigna” eest puudutab nende õpetust või silmakirjalikkust; nende väärat messiaanlikku lootust või nende vaenulikkust Jeesuse vastu? Tegelikult suunas Jeesus oma sõnad variseride uskmatuse pihta Jeesusesse endasse.
Markuse sissejuhatus näitab ka jüngreid uskmatuse äärel kõikumas ning jätkuvalt mitte mõistmas Jeesuse tegude sisulist tähendust. Jüngrid suutsid mõista vaid pealiskaudselt, arutades omavahel leibade lugu, samas kui nende südame kõvadus takistas neil aru saamast Jumala sõnumist. Püstitades ridamisi prohvet Jesaja sõnumiga seotud retoorilisiküsimusi, esitab Jeesus väljakutse nende taipamatusele. Kahjuks ei suutnud ka jätkuv osasaamine Jeesuse õpetusest ning imetegudest panna jüngreid mõtisklema kogetu tähenduse üle. Jeesuse küsimused neile tulid sekventsina, võimaldades jüngritel läbida juhtunut viisil mis pidi neis äratama järelemõtlemise, kuni otses välajkutseni Jeesuseslt “Kas te ikka veel aru ei saa?” Tundub, et Jeesuse pettumuses jüngrite üle oli ka masendust ning hämmeldust selle üle, kuidas nood võisid olla nii aeglased õppima.
Paljusid meist on uinutatud väära turvatundega - me teame, et kuulume Jumalale, kuid samas on meie eluviisist näha piiripeal olemist. Oleme harjunud mõtlema ja toimima pinnapealsel tasandil, ega suuda kuulda Jumala kutset liikuda oma arusaamises ja jumalasuhtes veel sügavamale. Heebrea kiri julgustab uskujaid püüdlema vaimuliku küpsuse poole, et lugejad ei jääks vaimulikeks beebideks.
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson