Jeesus koos jüngritega seab suuna Jeruusalemma poole. Salm 51 väljendab seda väga otsustavalt, kui uue teekonna konkreetset algust ning selle teekonna edenemist kinnitavad ka teised kirjaokhad (Lk 13:22; Lk 17:11; Lk 18:31; Lk 19:28), kuni Jeesuse sissesõiduni Jeruusalemma eesli seljas (Lk 19:29–45). Kõigepealt tuli neil aga läbida Samaaria ala, mis asus Galilea ja Jeruusalemma vahel. Johannese evangeeliumis öeldakse, et ühel Jeesuse varasemal teekonnal, kui Ta pöördus tagasi Galileamaale läbi Samaaria, kohtas Ta kohalikku naist kaevu ääres (Jh 4). Ning selle kohtumise tulemusena said paljud samaarlased naise kodulinnas usklikeks.

Ajalooliselt aga oli samaarlaste ning juutide vahel vihavaen mitme tüliküsimuse pärast: näiteks kus kummardada Jumalat (Jeruusalemma templis või Gerisimi mäel) ning seepärast vältisid Jeruusalemma suunduvad palverändurid seda ala. Antud juhul võis pingeid ja vaenulikkust lisada ka suur rahvahulk, kes Jeesusele järgnes ning olla põhjuseks, miks samaarlased kuidagi ei soovinud külalislahkust osutada (Lk 12:1; Lk 14:25). Igatahes soovisid Johannes ja Jaakobus linnale koheselt kätte maksta  (ja see meenutab meile Karmeli mäe sündmusi  -1Kn 18:36-38), kuid Jeesus nägi ka siin taas võimalust õpetada oma järgijatele, kuidas vastata vaenulikkusele ilma kättemaksuta. Kohtumõistmine tuleb, kuid mitte veel. Ja võibolla oli just toosama linn see, kes hiljem võttis evangeeliumi vastu rõõmuga (Ap 8:4-8)?

Rahvahulgad aga järgnesid Jeesusele pidevalt, sest nad soovisid näha imesid, kuulda Tema lugusid ning järjest enam oli neid, kes lootsid et Tema oli tõotatud Messias, või vähemalt mõni suurem prohvet. Läbi Juuda alade Jeruusalemma poole minnes, ühines nendega uusi inimesi lähedal asuvaist linnadest ja küladest, teised aga pöörudusid tagasi koju. Osad sellest saatjaskonnast igatsesid Jeesusega lähedast suhet, ning neile esitas Ta väljakutse olla valmis ka ohvriteks mida see endaga kaasa tõi. Kindlasti oli ka neid, kes järgnesid Jeesusele kogu teekonna vältel ning ühinesid hulkade rõõmsa kiitusega siis, kui Jeesus Jeruusalemma sisse sõitis. Ja ikkagi - kui tuli hetk, mil kõik mida Jeesus enne ette oli hoiatanud, et Temaga tehakse, täitus - siis põgenesid kõik tema juurest (Mk 14:50).

Mida need salmid meile, kes oleme Tema järgijad 2000 aastat hijem -  ütlevad? Selles maailmas mis nii radikaalselt erineb tollasest? Nii nagu neis salmides esinenud näited, võivad ka meie perekondlikud kohustused meid eemale tõmmata täie pühendumisega Issanda teenimisest. Kui  teismelisena kristlaseks sain, kogesid minu vanemad selle pärast sügavat häbi ja pettumustunnet. Samas praegu, olles igapäevaselt silmitsi vaenuliku ning ükskkõikse uskmatusega , tõuseb minus suur soov väidelda ristisusu hairdusliku tulususe ja olulisuse poolt, sest ilma selle ning piiblilugude tundmiseta ei ole võimalik mõista läänemaailma kunsti, kirjandust ega muusikat. Samas on ka olukordi, kus juba praegu on äärmiselt raske identifitseerida end kristlasena. 

Aga me vajame kõik üksteist  ja jätkuvalt. Vajame koguduse kodugruppe, kristlikke gruppe töökohal, lähedasi sõpru ja mentoreid - inimesi ja kohti, kust võime ise abi leida  ja teistele juhatada, et jätkata jüngerluse teekonda ning hoida sirget vagu.