Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 6:16-30
Jeruusalemma ja Juuda karistus16Nõnda ütles Issand: Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: „Seda me ei tee!”
17Ma seadsin vahimehed teie üle: „Kuulake sarvehäält!” Aga nemad vastasid: „Me ei kuula!”
18Seepärast kuulge, rahvad, ja mõista, kogudus, mis nendega juhtub!
19Kuule, maa! Vaata, ma saadan õnnetuse sellele rahvale, nende mõtete vilja; sest nad ei pannud tähele mu sõnu ja põlgasid mu Seadust.
20Milleks mulle viiruk, mis tuleb Seebast, ja head kalmused kaugelt maalt? Teie põletusohvrid ei ole mulle meelepärased ja teie tapaohvrid ei kõlba mulle.
21Seepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, ma panen komistuskive sellele rahvale, ja nad komistavad nende otsa, isad ja pojad üheskoos, naaber hukkub koos naabriga.
22Nõnda ütleb Issand: Vaata, üks rahvas tuleb põhjamaalt, suur rahvas hakkab liikuma maa viimastest äärtest.
23Nad hoiavad käes ambu ja oda, nad on julmad ega tunne halastust; nende kisa on nagu mere kohin ja nad ratsutavad hobuste seljas; nad on varustatud nagu sõdurid tapluseks sinu vastu, Siioni tütar.
24Me oleme kuulnud neist sõnumeid, meie käed on lõtvunud; meid haarab ahastus nagu sünnitajat valu.
25Ärge minge väljale, ärge käige teed, sest seal on vaenlase mõõk - hirm on igal pool!
26Mu rahva tütar! Rõivastu kotiriidesse ja püherda tuhas, leina nagu ainsat poega, tõsta kibedat kaebust, sest äkitselt tuleb hävitaja meile kallale.
27Ma olen sinu pannud oma rahva proovijaks, kindlustatud linnaks, et sa õpiksid tundma ja katsuksid järele nende teed.
28Nad kõik on läinud väga ülekäte, laimu levitajad; nad on vask ja raud, nad kõik on hävitajad.
29Lõõts ähib, tina läks tules vedelaks, aga kõik sulatamine oli asjata - kurjad ei eraldunud.
30Neid hüütakse põlatud hõbedaks, sest Issand on nad põlanud.”
Jumala juhtnöörid oma rahvale on selged. Ristteel seistes on nende ette laotatud kõik, mida nad vajavad eesmärgipäraseks ja mõttekaks eluks ning selleks, et nad “leiaksid oma hingele
hingamispaiga.” (s 16). Rahval on vaja lihtsalt valida õige tee - aga rahvas põlgab selle tee ära, ignoreerides prohveteid (“vahimehi” s 17), sest neil oli juba enda soovid välja mõeldud, ning see, mida nad elult ootasid. Rahvas oli langenud võõraste jumalakultuste meelituse lõksu - need tundusid põnevad ning uimastavad, ja palju atraktiivsemad kui Jumala poolt antud käsuseaduse järgimine.
Juuda puhul ei olnud teiste teede valimise tulemuseks siiski mitte rahulolu ja rikastumine, vaid hävitus (s 19). Meile ei ole täpselt öeldud, milliseid hävitavaid eluviise rahvas praktiseeris, kuid Jeremija väljendub väga selgelt, et rahva valitud eluviisi tulemuseks oli häda ja õnnetus. Abi pole ka rahva poolt rituaalide järgimisest, ega isegi sellest, et nad toovad ka paganlikke ohvreid (s 20) - sest oma südames olid nad Jumalast eemaldunud. Ilma südame pühendumiseta, mis teeb võimalikuks Jumala hääle kuulamise ning Jumala kiitmise, ei ole inimese jumalakummardamisel mingit väärtust. See on tühine, ega saa olla Jumalale vastuvõetav. Pole ka ime, et Jumal ei võta rahva ohvreid vastu.Siit leiame endale kaks sama olulist õppetundi, kui need olid Juuda rahvale: esiteks; oma jumalasuhtes ei saa teha kompromisse. Kui oleme end pühendanud Jumala järgimisele ning kuuletumisele, siis tuleb meil seda teha üheselt ja kogu siirusega. See ei ole lihtne, sest Jumal on meile esitanud kogu meie olemust hõlmava kutse.
Teine õppetund on, et Jumala kohtumõistmine ei tule alati läbi dramaatilise jumaliku sekkumise, vaid võib väljenduda - nagu tänases tekstis- meie endi valede valikute tagajärgedena, selle viljana, kuidas oleme elanud. Jumala seadus on integreeritud inimesse juba tema loomisel, seepärast kui valime selle vastu, siis valime hukkumise.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey