Tänase psalmi nördinud toon viitab sellele, et lauljat on süüdistatud mingisuguses eksimuses, milles ta aga ise end Jumala ees süütuks tunnistab. Kes teda täpselt süüdistab, ei ole selge, kuid teame, et Taaveti elus oli piisavalt keerulisi ja raskeid olukordi.

Alates sellest, kui Taavet oli võitud Iisraeli teiseks kuningaks, ning pälvinud sellega Sauli armukadeduse kuni selle valitsusaja lõpuni, kuni probleemideni oma poja Absalomiga, pidi ta jätkuvalt end kaitsma ning võitlema just taoliste inimestega nagu see psalm kirjeldab.

Ta kinnitab järelejätmatult, et ei ole kunagi kurjade inimeste seltsi otsinud; ning kaitseb kogu jõust oma eluviisi ja usu reaalsust. Selleks kasutab ta iidset käte-pesemise rituaali ning deklareerib et tema kindlus ja kaitse on Jumalas. Taavet kutsub Jumalat uurima oma mõtteid ning tundeid ja palvetab, et Jumal päästaks ta sellest olukorrast.

Jumala poole pöördumine vastasseisu või vihavaenu kogedes, on kõige parem toimimisviis üldse. Kui meile saab osaks negatiivne kriitika, või meie olukorra, ehk meie endi kohta räägitakse ülekohtuseid sõnu ning laimu, või keeratake fakte peapeale, et meid süüdistada ( ja seda nimekirja võiks jätkata!), tekib suur kiusatus end õigustada kõikide teiste ees, tagasi tõrjuda süüdistused ning paljastada avalikkusele meie vastu tõstetud valed. Psalmist nii ei teinud. Tema pöördus oma õiguse saamiseks Jumala poole; ta soovis, et Jumal tooks talle pääste. 

Enese õiguses üles-alla hüppamine selleks, et kaitsta oma reputatsiooni - isegi kui kõik mida ütleme on tõene - ei austa Jumalat ning meie käitumine peaks alati tõstma Jumala au kõrgemale  meie endi aust.

Seda kõike on palju lihtsam öelda kui teha? Kindlasti. Ning kahtlemata on raske olla, kui avalik arvamus on pööratud sinu vastu. Kas peaks ka siis usaldama Jumalat? Alati.