Psalmi üheks põhiliseks hüüdeks Jumala poole on, et Ta toimiks - et Ta tuleks ja päästaks ning kaitseks. Psalmist kaitseb siin oma süütust ( s-3.5). Meile, kes teame hästi enda patusust ning läbikukkumisi,  võib taoline väide tunduda liiga enesekindlana - aga oluline on pigem see, et pslami autor on reaalselt avatud Jumalale. Ta ütleb: tule ja uuri! See, et meie ei ole nii julged, on inimlikult arusaadav, kuid kui vaatame end jumalariigi perspektiivis, inimestena, keda Kristus on lunastatud ja kelle õigsus on Kristuses, siis võiks meil pigem meeles olla Rm 8:1 “Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses.” Ning tegelikult on väga vajalik ja väärt asetada Jumala uuriva silma alla enda mõtted, südameotiivid ja käitumine. Kuidas muidu võiksime ära tunda oma eksimused, teada, millal ja millest meelt parandada ning saada sügavamale oma jumalasuhtes -   käia sõnakuulelikkuses ning kogeda täies mahus Tema armastust ja kaitset (s 8)?

Psalmi ja palve keskmeks on aga leping Jumalaga, kes on tõotanud kaitsta oma rahvast. Palve kättemaksu osa võib taas kaasaja kristlaele tunduda võõrastav, kuid kui õiglus peab viimselt võidule pääsema, siis tuleb kurjale ka tasuda tema osa, ning et seda teeb Jumal. Psalmi kirjutaja igatseb alles jääda - mitte ainult enda pärast isiklikult, vaid ka sellepärast, et ta võiks veel saada kogeda Jumalat ning lähedast suhet Temaga. Ja see võib olla võtmeks kaasaja kristlasele, kes seda psalmi loeb.

On õige ja hea paluda Jumalalt päästet nende “vaenlaste” käest (s 9), kelle eesmärgiks on hävitada või kahjustada meie jumalasuhet. Pole vahet, millises vormis nad tulevad, me teame, et nende taga on see, kes käib “ümber nagu möirgav lõukoer.” (s 12; 1Pt 5:8). Ning ka meie saame tänapäeval leida tõelist lohutust faktist, et kuulume Jumala lepingurahva hulka ning sellepärast on Jumal pühendunud oma eesmärkide realiseerimisele meie elus.