Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ne 13:1-14
Nehemja võitlus korralageduse vastu1Sel päeval loeti rahva kuuldes Moosese raamatut ja selles leiti olevat kirjutatud, et ammonlane ja moab ei tohtinud iialgi tulla Jumala kogudusse,
2sellepärast et nad ei olnud Iisraeli lastele vastu tulnud leiva ja veega, vaid palkasid Bileami neid needma; meie Jumal aga muutis needmise õnnistamiseks.
3Ja kui nad Seadust olid kuulnud, siis nad lahutasid kõik segarahva Iisraelist.
4Aga enne seda oli preester Eljasib, Toobija sugulane, kes oli pandud meie Jumala koja kambrite ülemaks,
5sisustanud temale suure kambri, kuhu varem oli pandud roaohvreid, viirukit, riistu ning vilja-, veini- ja õlikümnist, mis oli määratud leviitidele, lauljatele ja väravahoidjatele, ja preestrite tõstelõive.
6Ma ei olnud Jeruusalemmas, kui see kõik juhtus, sest Artahsasta, Paabeli kuninga kolmekümne teisel aastal olin ma läinud kuninga juurde. Aga mõne aja pärast palusin ma kuningalt luba
7ja tulin Jeruusalemma. Ja kui ma märkasin, missuguse pahateo Eljasib Toobija pärast oli teinud, sisustades temale kambri Jumala koja õues,
8siis ma sain väga pahaseks ja viskasin kõik Toobija koja asjad sellest kambrist välja.
9Ja ma käskisin kambrid puhtaks teha ning viisin sinna tagasi Jumala koja riistad, roaohvrid ja viiruki.
10Siis ma sain teada, et leviitidele ei olnud antud nende osa ja seepärast olid leviidid ja lauljad, kes pidid teenistust pidama, põgenenud igaüks oma põllule.
11Ja ma riidlesin ülematega ning ütlesin: „Mispärast on Jumala koda maha jäetud?” Ja ma kogusin nad kokku ning panin nad nende ametisse.
12Ja kogu Juuda tõi kümnist viljast, veinist ja õlist varaaitadesse.
13Ja ma määrasin varaaitade ülemaiks preester Selemja ja kirjatundja Saadoki, ja leviitide hulgast Pedaja, ja neile abiliseks Haanani, Mattanja poja Sakkuri poja; sest neid peeti ustavaiks ja nende kohus oli jagada oma vendadele.
14Mõtle, mu Jumal, minu peale selle pärast! Ära kustuta mu häid tegusid, mis ma olen teinud oma Jumala koja ja selle teenistuse heaks!
Linnamüüri pühitsemistalitusega seoses loeti rahvale ka Jumala Seadust (s 1). See oli Paabeli vangipõlve ajal ununenud ja rahvale võõraks jäänud. Kus iganes tahetakse rahva vaimulikku ja moraalset elu ning vahekorda Jumalaga korda seada, seal on möödapääsmatu Jumala sõna õpetamine. Lugedes aga avastati segarahva probleem.
Et teised rahvad ei tohi Jumala rahvaga seguneda, võib meile tunduda võõristav: kas pole kõik rahvad Jumala ees võrdväärsed? Vastus oleneb vastamise lähtekohast: näiteks riigiresident on inimesena kõigi teistega võrdne, riigipeana aga teistest palju kõrgemal. Sama lugu on Iisraeli rahvaga: rahvana pole ta teistest parem, kuid Jumala valiku tõttu on ta eriline - Jumal on otsustanud selle rahva kaudu ilmutada maailmale iseennast. See ei tähenda eelistamist, vaid võrratult suuremat vastutust, seepärast kehtivad sellisele rahvale ka teistsugused seadused kui teistele. Halvad sõbrad viivad kergesti halvale teele ja ajalugu on tõestanud, et teiste rahvaste kombed hakkasid juutidele külge. Samal põhjusel eintohi kristlane endale lubada teatud asju, mis teiste jaoks tundub enesestmõistetav.
Näeme veel üht, üsna üllatavat probleemi: üks endisi kõige aktiivsemaid vaenlasi, Toobija, on leidnud endale sooja koha otse templis! Onupojapoliitika oli tuntud ka nii ammustel aegadel. Teiseks, tänapäevasel öeldes: templi madalamatele teenistujatele ei olnud palku välja makstud (s 10). Meetmed: vastutavad töötajad vahetati välja, ja mitte onupojapoliitikast lähtudes.
Selle kommentaari autor: Aare Kimmel