Psalmisti tähelepanu on haaratud ülbetest, kes teevad kurja ning püüavad neid oma pettuse võrku. Nad ei hoia kinni Jumala seadustest ning pilkavad neid, kes seda teevad, püüdes ühtlasi uputada ka lauljat sellise valesüüdistuste koorma alla, et teda pole peaaegu võimalik ära tunda.

Taoline taktika on tuttav paljudele, kellede ausust on õõnestatud valedega - isegi siis kui nende elu tõestab nende ausust. Maailmas kus valitseb sotsiaalmeedia, hõljub sageli ka kahtluse vari mis kinnitab end hõlpsalt valesüüdistuste ohvri külge (öeldakse ju, et kus suitsu, seal tuld). Psalmist teab seda, aga veel rohkem teab ta, et viimane kohtujärg, kelle ees ta seisma peab, kuulub Jumalale. Ja kui uni põgeneb öösel ta juurest, ning kõik valed püüavad veelkord hävitada ta hingerahu, pöördub ta süda kiitma Jumalat koos tulise palvega (s 55,58,62). Ta teab, et Jumal on talle andnud oma tõotused (s 50). Vastuseks sellele, tõotab laulja kogu südamest jääda Jumalale ustavaks (s 57).

Ja tõesti, ka see väga alandlikuks tegev kogemus tuleb viimselt talle ainult kasuks, sest selle läbi kasvab tema arusaamine Jumala teedest (s 71). Ning see on kordades olulisem, kui mistahes hulk maist rikkust.