Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 11:1-23
Juuda ja Jeruusalemm on tühistanud Issanda seaduse1Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kes ütles:
2„Kuulge selle seaduse sõnu ja rääkige Juuda meestele ja Jeruusalemma rahvale,
3ütle neile: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Neetud olgu mees, kes ei kuule selle seaduse sõnu,
4mille ma andsin teie vanemaile sel päeval, mil ma tõin nad ära Egiptusemaalt rauasulatusahjust, öeldes: Kuulake mu häält ja tehke kõigiti nõnda, nagu ma teid käsin, siis te olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal,
5et kinnitada vannet, mille ma vandusin teie vanemaile: anda neile maa, mis voolab piima ja mett, nagu see tänapäeval ongi!” Ja mina vastasin ning ütlesin: „Aamen, Issand!”
6Ja Issand ütles mulle: „Kuuluta kõiki neid sõnu Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail ning ütle: Kuulge selle seaduse sõnu ja tehke nende järgi!
7Sest ma hoiatasin tõsiselt teie vanemaid sel päeval, kui ma tõin nad ära Egiptusemaalt, hoiatasin järelejätmatult kuni tänase päevani, öeldes: Kuulake minu häält!
8Aga nad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid igaüks oma kurja südame paadumuses; seepärast lasksin ma tulla nende peale kõik selle seaduse sõnad, mida ma olin käskinud täita, aga mida nad ei täitnud.”
9Ja Issand ütles mulle: „Juuda meeste ja Jeruusalemma rahva hulgas on avastatud vandenõu.
10Nad on pöördunud tagasi oma esiisade süütegude juurde, kes tõrkusid kuulamast mu sõna, ja nad on käinud teiste jumalate järel neid teenides; Iisraeli sugu ja Juuda sugu on tühistanud mu seaduse, mille ma olin andnud nende vanemaile.
11Seepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, ma toon neile õnnetuse, millest neil pole pääsu; ja kui nad kisendavad minu poole, siis ma ei kuule neid.
12Kui siis Juuda linnad ja Jeruusalemma elanikud lähevad ja kisendavad jumalate poole, kellele nad on suitsutanud, siis need küll ei suuda neid päästa nende õnnetuse ajal.
13Sest nõnda palju kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda! Ja nõnda palju kui Jeruusalemmas on tänavaid, olete te püstitanud altareid häbile, suitsutusaltareid Baalile!
14Sina ära palu selle rahva eest, ära tee nende pärast kisa ega palvet, sest mina ei kuule, kui nad hüüavad mind oma õnnetuse pärast appi!
15Mida teeb mu armsam minu kojas? Sepitseb riukaid? Kas tõotused ja pühitsetud liha võiksid ära viia su süü, et sa nende läbi pääseksid?
16Haljaks õlipuuks, ilusaks, kauniviljaliseks nimetas sind Issand; aga raginal süütab ta tule selle külge ja selle oksad muutuvad kõlbmatuks.
17Ja vägede Issand, kes sind on istutanud, rääkis sinule tulevasest õnnetusest Iisraeli soo ja Juuda soo häbitegude pärast, mida nad on teinud, et Baalile suitsutades mind ärritada.”
Vandenõu Jeremija vastu18Ja Issand ilmutas mulle ning ma sain teada; siis näitasid sa mulle nende tegusid.
19Mina olin nagu süütu talleke, keda viiakse tappa, ega teadnud, et nad mu vastu mõtteid mõlgutasid: „Hävitagem puu koos ta viljaga ja raiugem ta ära elavate maalt, et ta nimegi enam ei meenutataks!”
20Aga vägede Issand on õiglane kohtumõistja, kes katsub läbi neerud ja südame. Lase mind näha, et sa neile kätte tasud, sest ma olen oma riiuasja sinule avaldanud! 21Seepärast ütleb Issand nõnda Anatoti meeste kohta, kes püüavad mu hinge ja ütlevad: „Sina ära ennusta Issanda nimel, et sa ei sureks meie käe läbi!”,
22seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Vaata, ma nuhtlen neid: noored mehed surevad mõõga läbi, nende pojad ja tütred surevad nälga.
23Neist ei jää järele jääkigi, sest ma toon Anatoti meestele nende karistusaastal õnnetuse.
Mida sa tunneksid, kui sõber, kes sulle lubaduse andis, selle lihtsalt täitmata jätaks? Midagi sarnast tundis Jumal Iisraeli ja Juuda vastu, kes harjumusest juba murdsid oma lepingut Jumalaga (s 10). Jumal oli nad päästnud Egiptuse orjusest, tooud Tõotatud maale (s 5) ning täitnud enda tõotused. Teekonnal seisid inimesed Gerisimi ja Ebali mäel , et valida kas õnnistused (kui nad lepingust kinni peavad) või needused (kui nad ei pea) (5Ms 27,28).
Jumal oli kaua kannatanud rahva korduvat üleastumist ning ebajumalateenimist. Kuningas Manasse ajal oli Juuda aga vajunud kõige madalamale. Selest hoolimata tõstis Jumal kuningaks Joosija - et olukorda muuta. Peale Joosijat aga juhtis kuningas Jooahas rahva tagasi täpselt samasse ebajumalatest mõjustatud sõnakuulmatusse (s 10). Juudal oli sama palju ebajumalaid kui linnu (s 13). Hullem veel oli see, et Jeruusalemmas, olid altarid Baalile igal tänaval! Sellest piisas - mõõt oli täis ning needused olid täie jõuga tulemas. Ühtegi head kuningat ei olnud enam järele jäänud. Eksinud rahvast ootasid ees kohtumõistmise pimedad päevad.
Tekstis kordub mitu korda sõna “kuula”. Juuda ei olnud Jumalat kuulanud (s 6,8,10). Inimesed ei pööranud isegi mitte tähelepanu lepingu sõnastusele; ning nüüd peab Jeremija tooma need sõnad rahvale ( 2,6). Et rahvas oli vabatahtlikult ning jätkuvalt keeldunud kuulamast, oli nüüd Jumala kord enda kõrvad sulgeda rahva appihüüdeile (s 11,14). Miline hirmus ning traagiline olukord!
Kuidas on meiega? Kas meie kuulame Jumalat, paneme tähele Tema õnsa ning elame iidolite-vaba elu? Meil on Tema sõna, aga sellest üksi ei piisa; selle Sõna järgi tegemine on ülioluline. Kuidas on kogudusega? Kas see on nagu Jeruusalemm, pilgeni täis ebajumalaid, aga mitte Jumalat? Kas kogudus praegu on samuti süüdi, end maailmas valitsevate ebajumalatele - rahale, võimule, naudingule ning inimlikule tarkusele avades?
Jumal Isa ostuab Jeeusele ning ütleb: “Teda kuulake!” ( Mt 17:5).
Selle kommentaari autor: Robert Solomon