Selles ahastusehüüdes, mis on otsekui võetud Psalmist 73,  on koos Jeremija enda kannatus, aga ka paljude süütult kannatajate küsimus, miks kurjad saavad rahus õitseda. Võib tunduda, et kuuleme süüdistuse nooti Jumala poole, kes ei ole õnnetust ära hoidnud, vaid on isegi lubanud olukorral nii hulluks minna. Ükski prohvet pole kuulus oma maal ja seda polnud ka Jeremija. Rahvas ei tahtnud tema kuulutust uskuda. See ei lubanud patusele rahvale helget tulevikku, vaid Jumala karmi karistust. Vastumeelsus prohveti sõnumi suhtes viis lõpuks lausa tapmisähvardusteni. 

Jeremija väljendab oma üksindust ning isoleerituse tunnet, mida ta prohvetina nii sageli kogeb, aga ka meeleheidet järjekordse Jumala kohtumõistmise sõnumi üle, mida ta on varsti 40 aastat kuulutanud, aga mis siiani veel tulnud ei ole (Jeremija kutsumise ja Jeruusalemma langemise vahele jääb veidi üle 40 aasta). Põud, millele Jeremija viitab (s 4), on juba märk sellest, et rahva kurjuse tagajärjed hakkavad kätte jõudma. Ometi ei pane rahvas ka seda hoiatust tähele. 

Jumala vastus prohvetile näitab, et viimane hakkab kõrvale kalduma, ja hoiatab, et tal on vaja kanda veel suuremaid asju. See on osa tema kutsumisest, ning kõigele vaatamata tuleb tal jätkuvalt usaldada Jumalat. Issand hoiatab, et ta alla ei annaks, vähemalt mitte oma lähedaste arvamuse pärast. Sest neidki ei saa ta usaldada.

Vaadates Jumala tegevust, paneme tähele, et Ta on sageli oma töötegijate usu proovile pannud. Ka apostel Paulust ähvardas pikkadel misjonireisidel pidevalt surm. Kuid ta ei murdunud ja jätkas Issandalt saadud ülesande täitmist. 

Nendes salmides on suurel prohvetil suur mure. Tema oli oma elu pühendanud Jumalale. Kuidas laseb aga kõikvõimas Jumal elada õelatel ja kurjadel inimestel? Elada neil, kes on Jumala hüljanud? 

Seda rasket küsimust kuuleme tihti ka tänapäeval. Miks saavad surma süütud lapsed, loodusõnnetustes hukkuvad tuhanded inimesed? Sellele esmapilgul raskele küsimusele on olemas selge vastus: maailm tervikuna on kurjusest ja vägivallast nähtavalt mõjutatud, sest mitte ainult inimesed, vaid kogu loodu ägab patu tagajärjel maailmas tegutseva ja hävingut tekitava kurjuse all (vt Rm 8:22).

 Jumal ei vasta sageli meie miks küsimustele, ent sellest hoolimata saame loota Tema ustavusele ja armastusele. Tema hoolib oma karjast. Sageli tundub meile, et kurjus ei saa kätte oma palka. Ent Jumal on igavene ning näeb igal hetkel seda, mis oli eile ja mis on homme. Inimene oma piiratuses ei suuda kunagi saavutada Jumala kõikvõimsat silmavaadet. Sündmus, mis meile tundub praegusel hetkel vale ja mõistmatu, võib osutuda kokkuvõtteks ainuõigeks. Nii on Issanda kohtuotsused alati õiged. Ka rasketel aegadel ei tohi unustada, et armastus võidab lõpuks niikuinii.