Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 30:1-24
Tõotus vangipõlve lõpetamiseks1Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt; ta ütles:
2„Nõnda räägib Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Kirjuta kõik sõnad, mis ma sulle olen rääkinud, enesele raamatusse!
3Sest vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma pööran oma Iisraeli ja Juuda rahva vangipõlve, ütleb Issand, ja ma toon nad tagasi maale, mille ma andsin nende vanemaile, ja nad pärivad selle.”
4Ja need on sõnad, mis Issand rääkis Iisraeli ja Juuda kohta,
5sest nõnda ütleb Issand: „Me oleme kuulnud hirmukisa; on kartus, aga mitte rahu.
6Küsige ometi ja vaadake: kas meesterahvas sünnitab? Mispärast ma näen iga meest käed puusas nagu sünnitajal naisel, ja mispärast on kõik näod muutunud kahvatuks?
7Häda! Sest see päev on suur, sellesarnast ei ole. See on Jaakobile ahastuse aeg, aga ta päästetakse sellest.
8Ja sel päeval, ütleb vägede Issand, ma murran ikke su kaelast ja kisun katki su köidikud; ja muulased ei pane neid enam teenima,
9vaid nad teenivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma kuningat, kelle ma neile tõstan.
10Aga sina, mu sulane Jaakob, ära karda, ütleb Issand, ja Iisrael, ära ehmu! Sest vaata, ma päästan sind kaugelt ja sinu soo nende vangipõlvemaalt. Jaakob tuleb tagasi ning elab rahus ja muretult, ilma et keegi teda hirmutaks.
11Sest mina olen sinuga, ütleb Issand, et sind päästa. Ma teen lõpu kõigile rahvaile, kelle sekka ma sind olen pillutanud. Aga sinule ma ei tee lõppu: ma karistan sind õiglaselt, aga hoopis karistamata ma sind küll ei jäta.
12Sest nõnda ütleb Issand: Su vigastus on ravimatu, su haav on valus.
13Ei ole kedagi, kes kaitseks su õigust, mädapaisel ei ole paranemist, sulle ei kasva korpa.
14Kõik su armukesed on sind unustanud, nad ei küsi su järele. Sest ma olen sind löönud, nagu lüüakse vaenlast halastamatu karistusega, sellepärast et su süü on suur, et su patte on palju.
15Miks sa kisendad oma haava pärast, et su valu on vaigistamatu? Su suure süü, su paljude pattude pärast olen ma sulle seda teinud.
16Ometi õgitakse ära kõik, kes sind õgivad, ja kõik, kes sind rõhuvad - viimane kui üks läheb vangi; kes sind rüüstavad, saavad rüüstatavaiks, ja kõik, kes võtavad sind saagiks, annan ma saagiks.
17Sest ma tahan lasta kasvada sulle korba ja ravida sind sinu haavadest, ütleb Issand, sellepärast et sind on nimetatud hüljatuks: „Siion, kellest ükski ei hooli!”
18Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma pööran Jaakobi telkide vangipõlve ja ma halastan tema eluasemete peale; linn ehitatakse üles oma rusuhunnikule ja palee asub seal, kus see peab asuma.
19Sealt kostab tänulaul ja rõõmsate hääl. Ma teen nad paljuks ja nad ei vähene, ma teen nad auväärseiks ja neid ei halvustata.
20Siis on ta pojad nagu muistegi ja ta kogudus seisab kindlana mu ees. Ja ma karistan kõiki ta piinajaid.21Temast enesest tuleb ta aukandja ja tema keskelt ilmub ta valitseja; ma luban teda ligineda ja ta tuleb mu juurde, sest kes muidu annaks pandiks oma südame, et minule ligineda? ütleb Issand.
22Siis te olete mu rahvas ja mina olen teie Jumal.
23Vaata, Issanda torm, raev, puhkeb, ja keeristorm keerutab üle õelate pea.
24Issanda viha ei pöördu enne, kui ta on teoks teinud ja korda saatnud oma tahtmise. Viimseil päevil te mõistate seda.
Pagendatud rahvas nuttis Paabeli jõgede ääres, meenutades kaugele maha jäänud kodumaad ning oma äärmist alandamist (Ps 137). Jumal tundis kaasa oma rahva kurbusele: “ Su vigastus on ravimatu, su haav on valus.”( s 12). Kõik ütlesid, et Iisrael oli saanud surmava hoobi; see pidi olema nende lõpp. Aga Jumal on see, kes ütleb viimase sõna: “Sest ma tahan lasta kasvada sulle korba ja ravida sind sinu haavadest..” (s 17). Milline sügav ja püsiv armastus! Kuidas oli Iisrael saanud nii ustavat ja armastavat Jumalat kohelda sellise põlgusega, Teda järejpidevalt kõrvale tõrjudes, et ruumi teha odavatele ebajumalatele?
Iisraeli võlts-sõbrad olid ta maha jätnud (s 14). Tema kavalad poliitilised liidud olid läbi kukkunud. Oli tulnud aeg pöörduda ainsa tõelise Jumala ja Sõbra poole.
Jumal ilmutas, et Iisraeli tabanud löök ei ole surmaks, vaid, et ta pidi läbi minema karistuse perioodist (s 11). Otsekui kannatlik ja ootav isa, kes armastuses võtab vastu ning taastab oma kaugele eksinud poja (Lk 15:20-24), taastab Jumal oma kaugele eksinud rahva (s 18-20). Veel üks kord, saab maa kuulda rõõmulaule ning laste naeru.
Jumala tõotused täideti siis, kui pagenduses olijad pöördusid tagasi Jeruusalemma. Jumal oli see, kes liigutas inimesi, korraldas ümber impeeriume ning toimis imperaatorite südameis. Tõotatud taastamise detailid aga näitavad, et taastatmine ei jõudnud lõpule vangide koju tagasipöördumisega. See aga tähendas, et Jumala tõotused ootasid veel täielikumat realiseerimist. Prohvet mainib erilist valitsejat, kes on Jumalale lähedal (s 21). Kes see on? Jumal tõotas: “..mina olen sinuga, ütleb Issand, et sind päästa…” (s 11).
Sajandeid peale seda tõotust sündis Jeesus, selle tõotuse kehastaja, kelle nimi tähendab “Jumal päästab” ning kelle teine nimi, Immanuel, tähendab “Jumal meiega”. Vaid tema läbi teostab Jumala oma rahva lõpliku ja täieliku taastamise. “Viimseil päevil te mõistate seda. “ (s 24).
Selle kommentaari autor: Robert Solomon