Paulus alustab seda kirja traditsioonilise tervitusega, samas kõneleb ta sügavalt, kogu südamest. Ta pöördub tagasi armu ja rahu teema juurde  ja seda läbi terve Efeslaste kirja (armu on selles kirjas mainitud 12 korral, rahu 7 korral). Jumala arm juhib Pauluse koheselt ka Jumala õnnistuste juurde, ning ta puhkeb juubeldama. See on erakordne kristlik trinitaarne doksoloogia! Meie õnnistused lähtuvad Jumalast Isast (s 3), läbi Poja, Kristuse (s 4-13), ning on kinnitatud Püha Vaimu pitseriga (s 13-14). Ühtlasi meenutab Paulus meile mis on evangeeliumi keksmes: et Jumal oma armus, lunastab meid Jeesuse vere läbi ning annab andeks meie patud (s 7).

Kuigi see kiri on kirjutatud kristlaste julgustamiseks, on selle fookus meie usul. Kõik on sõltuv Jumala armust. Sest suhtes Jumalaga võtab Tema initsiatiivi. Jumal on algataja. Paulus ütleb, et meie oleme “väljavalitud”, “ettemääratud”, “adopteeritud” (s 4-6). Me oleme osa Jumala enda plaanist, ning usuteed jätkates lisatakse meile tarkust mõista veel täielikumalt Jumala eesmärke (s 9), näha, kuidas kõik on kooshoitud Kristuses (s 10; vt ka Kl 1:17), ning võimet elada Tema nime auks (s 12).

Neid sügavaid vaimseid tõdesid ei ole alati lihtne hoomata. Näiteks muretsevad paljud sõna “ettemääratud” tähenduse pärast, mida see võiks kaasa tuua. Mõned kardavad, et see võtab inimeselt ära tema valikuvõimaluse või vastutuse, ning jätab osad inimesed väljapoole - aga Paulus ei mõtle seda nii. Ta kinnitab hoopis, et Jumal armastab meid, andestab meile ning on meid valinud olema Tema sulased; kuid Paulus ei kõnele siin silpigi fatalismist või kellegi saatuse välitmatust äramääramisest. Paulus rõhutab, et igaühel meist on võimalus vastata evangeeliumi sõnumile ning Jumala kutsele oma elus. Vastutus uskuda ning Kristus vastu võtta jääb meie osaks (s 13).