Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ül 2:8-17; Ül 3:1-5
Pruudi ja peigmehe kahekõne8Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb, ronides mägedel, hüpeldes küngastel.
9Mu kallim on nagu gasell või noor hirv. Vaata, ta seisab meie seina taga, heidab pilgu aknaist sisse, vaatab läbi võrede.
10Mu kallim räägib ja ütleb mulle: „Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!”
11Sest vaata, talv on möödunud, vihm on läinud oma teed,
12maa peal on näha õiekesi, lauluaeg on tulnud ja meie maal on kuulda turteltuvi häält.
13Viigipuu küpsetab oma marju, viinapuud õitsevad ja lõhnavad. Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
14Mu tuvike kaljulõhedes, kuristiku peidupaigas! Näita mulle oma nägu, luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv ja su nägu on ilus!”
15„Võtke meile kinni rebased, väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid, sest meie viinamäed õitsevad!
16Mu kallim on minu, ja mina kuulun temale, kes lillekeste keskel karja hoiab.
17Kuni tuul kuulutab päeva ja varjud põgenevad, tule taas, mu kallim, nagu gasell või noor hirv jäärakulistele mägedele!”
Esimene osa, mida lugesime eile, keskendus läheduse ja intiimsuse rõõmule. Tänane osa algab liikumisega. Kõigepealt kirjeldatakse meest kui tarmukalt tegutsejat, kes liigub edasi kindlate hüpetega otsekui gasell ning kellest peegeldub ilu ja mehelikku jõudu. Ometi ei sunni ta midagi pruudile peale (Ül 2:9). Nende kasvav armastus langeb ühte kevadega ning kõik muutused on täis süütust ja puhtust.
Samas võib tajuda, kuidas iga viinamägi Piiblis on ühtlasi viide Iisraelile kui Jumala rahvale, ning iga aed on meenutus Eedeni aiast, patust ja paradiisist. Ja just siin, salmis 15, leiame väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid. Need on ainult väikesed rebased, ometi tuleks tajuda seda hoiatavat alatooni - isegi kõige kirglikumais väljendustes.
“Mu kallim on minu, ja mina kuulun temale..” (Ül 2:16); see kindel vastasikustes tõotustes rajatud kindlus on hoopis midagi muud, kui ühekülgne vaade oma pruudile kui vahetuskaubale või omandile. See annab ka aluse mõistmiseks, miks tuleb abielurikkumisse suhtuda nii tõsiselt - sest iga isik, keda himustatakse, kuulub tegelikult ju kellelegi.
Kas saaksime, peaksime ütlema sama, oma suhte kohta Jeesusega: “ mina kuulun Talle ja Tema on minu, igavesti”? Jeesus ütleb väga selgesti, et Tema poolest on otsustatud meie enesele hoidmine (Jh 6:36-39). Emotsionaalses plaanis aga ei tohiks oma tundeid karta, isegi mitte siis kui mõistame nende täit ulatust, veel eam aga Jumala armastuse ulatust meie vastu. Raskeks läheb sel juhul, kui seda tunnetust enam ei ole ning see asendub harjumuse või kartlikkusega.
Selle kommentaari autor: Roger Pooley