Iroonilised seigad mida vaatasime eile, saavad värvi juurde tänase jutustuse jätkudes. Joona palve on mähitud faktidesse suurest kalast kes ta alla neelas ja siis välja, kuivale maale oksendas (s 10). See polnud prohvetile mingi eriliselt austustvääriv tagasitulek. Ehk oli isegi nii, et kalal oli sama paha Joonast oma kõhus, kui Jumalal Joona jätkuvast enesekesksest hoolimatusest ebajumalaid kummardavate paganate vastu - nii nende vastu, kes elasid Niineves, kui laevameeste vastu, kellede elud ta oma käitumisega ohtu seadis?

Kas nii või teisiti, Joona suust tõusev palve taolises keskkonnas on võimas väljendus võitlusest, millesse tema sõnakuulamtus sattus - see oli võitlus elu ja surma peale, ülestõusmie ja allakäigu vahel. “Suur kala” (s 1) oli samaaegselt surmapaik ning Jumala armuvahend. See oli viimane aste sellel allakäigul, mis algas Joona esimese sõnakuulmatuse impulsiga minna hoopiski Jaafosse (1:3), jätkus paanilise hirmuga uppumise ees (s 6), ning jõudis sinna kus “maa riivid tema kohal igaveseks sulgusid” (s 6).

 Kala kõhust oli saamas haud. Ometi, hoolimata Joona läbikukkumistest,  saab mingil kummalisel viisil, see koht tema jaoks ka “üsaks”, kust algab tema tee uude ellu ning uute võimaluste juurde.

Keegi veel nägi oma elu Joona “tähe” kaudu - ka Tema magas tormis, ning laskus põrgusse sel päeval kui rist Kolgatal avas inimkonnale tee uude ellu tõusmise juurde.  Ja üksnes Jeesuse saab sündida see, et asjad, millest valmistatakse meile hauda, võivad saada meie päästmise vahenditeks. Just sel kombel saab Joonast (vaatamata ta isikule) see, kes osutab Jeesuse päästele, päästmise teele meie jaoks, kui oleme silmitsi omaenese õuduse- ja meeleheitehetkedega, kaugenemisega Jumalast ja võibolla isegi surmaga.