Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 36:20-32
Rullraamatu põletamine20Ja nad läksid kuninga juurde õue, aga rullraamatu jätsid nad kirjutaja Elisama kambrisse; ja nad kandsid kõik sõnad kuninga kõrvu.
21Siis kuningas läkitas Jehudi rullraamatut tooma ja too võttis selle kirjutaja Elisama kambrist; ja Jehudi luges kuninga kuuldes ja kõigi vürstide kuuldes, kes seisid kuninga juures.
22Kuningas istus talvekojas - oli üheksas kuu - ja tema ees oli süüdatud sütepann.
23Ja kui Jehudi oli lugenud kolm või neli veergu, siis lõikas kuningas kirjutaja noaga rullraamatu katki ja viskas sütepannil olevasse tulle, kuni kogu rullraamat oli hävinud sütepanni tules.
24Aga nad ei tundnud hirmu ega käristanud oma riideid lõhki, ei kuningas ega ükski tema teenritest, kes kuulsid kõiki neid sõnu.
25Ja kuigi Elnatan, Delaja ja Gemarja kuningat tungivalt palusid rullraamatut mitte põletada, ei võtnud ta neid kuulda.
26Ja kuningas käskis Jerahmeeli, kuningapoega, ja Serajat, Asrieli poega, ja Selemjat, Abdeeli poega, kirjutaja Baaruki ja prohvet Jeremija kinni võtta; aga Issand peitis nad ära.
27Ja Jeremijale tuli Issanda sõna, pärast seda kui kuningas oli põletanud rullraamatu ja sõnad, mis Baaruk Jeremija suust oli kirjutanud, ja ta ütles:
28„Võta enesele teine rullraamat ja kirjuta sinna kõik endised sõnad, mis olid esimeseski rullraamatus, mille Juuda kuningas Joojakim põletas!
29Ja Juuda kuninga Joojakimi kohta ütle: Nõnda ütleb Issand: Sina oled selle rullraamatu põletanud, öeldes: Mispärast sa oled sinna sedaviisi kirjutanud: Paabeli kuningas tuleb ja hävitab selle maa ning kaotab sealt inimesed ja loomad?
30Seepärast ütleb Issand Juuda kuninga Joojakimi kohta nõnda: Ei ole temal seda järglast, kes istuks Taaveti aujärjele, ja tema surnukeha visatakse päevapalavuse ja öökülma kätte.
31Ja ma karistan teda ja tema sugu ning ta sulaseid nende süütegude pärast; ma toon neile ning Jeruusalemma elanikele ja Juuda meestele kogu selle õnnetuse, mille ma neile tõotasin ja mida nad ei võtnud kuulda.”
32Siis Jeremija võttis teise rullraamatu ja andis selle kirjutaja Baarukile, Neerija pojale, ja tema kirjutas sinna Jeremija suust kõik selle raamatu sõnad, mille Juuda kuningas Joojakim oli tules põletanud; ja neile lisati veel palju samasuguseid sõnu.
Prohveti sõnad jõuavad viimaks ka kuningas Joojakimi kõrvu. Veel üks kuningas, veel üks pettumus. Ilmselgelt ei olnud Joojakim innukas ajaloohuviline, sest ta ei õppinud Sidkija nurjunud katsest Jeremiat vaigistada. Siit leiame kainestava õppetunni kõikidele, kes tugevdavad oma vastupanu Jumala ja Tema teede vastu.
Sõnum, mille eesmärgiks oli, et kõik seda kuuleksid ja selle järgi tegutseksid, kuningat ei liiguta. Pigem tugevdab Jeremiija manitsev prohveteering - mis oleks kuulajate südamesse pidanud tooma meeleparanduse (Jr 36:3,7) - hoopis kuningas Joojakimi vastupanu Jumalale. Tegemist on juhiga, kes ei soovi rahva seas paanikat külvata ning on veendunud, et segadusetekitajad tuleb kõrvaldada. Kuningas arvestab üksnes inimliku ressursiga: kui palju on tal sõjaväge, kui tugevad on linnamüürid, millised võimalused on vaenuvägedega kokkuleppe saavutamiseks. Jumaliku aspekti on ta hoopis välistanud. Seetõttu on loogiline, et ta vihastab ja hävitab rullraamatu. Hämmastav, kui ohjeldamatu võib olla inimese ülbus - Joojakim mitte ainult ei keeldu sõnumit kuulamast vaid ta lõikab rullraamat katki ja põletab selle tükkhaaval ära (s 23, 24)! Ta ei võta kuulda ka väheseid häid mehi enda ümber (s 25) ja kõige selle tagajärjed Joojakimi ja tema järeltulijate jaoks on kohutavad (s 30, 31). Kas inimene ikka tohib Jumalat pilgata või trotsida?
Jumal on aga järjekindel. Kui üks võimalus läheb luhta, annab ta teise. Jeremija peab selles protsessis samuti kannatlik olema – ta oli just valmis saanud suure töö ning nüüd tuleb seda taas otsast alustada. Jumala sõnumi edasi andmisel näitasid Jeremia ja Baaruk aga üles tõelist südikust. Julgus võib olla omadus, mida ka meie vajame aina rohkem meid ümbritsevas, Jumalat hülgavat kultuuris.
Meie inimestena oleksime ehk ammu juba kohut mõistnud sellise kuninga ja tema kaaskonna üle. Jumal ütleb oma otsuse kuninga kohta välja salmides 30-31.
Vahetevahel juhtub, et kõigist pingutustest hoolimata avastame, et meie töö ei ole vilja kandnud. Imestame, kuidas see on võimalik, kui oleme nii palju vaeva näinud. (Loe ka Ef 6:12 ja 1Kr 3:5-7). Kui läheme välja Jumalalt saadud jõuga ning anname endast parima, võime teada, et me ei võitle oma võitlust, vaid Jumal teeb seda meie eest. Meie osa on osutuda kõlblikuks, kuid kas inimesed võtavad evangeeliumi vastu või mitte, ei ole paraku meie teha. Mõnikord võib juhtuda, et evangeeliumi kuulutamine ongi see, miks inimesed meie sõnumi veelgi innukamalt hülgavad, sest valgus mis hiilgab, paljastab neis peituva pimeduse. Nii nagu tänases loos, jääb ka edaspidi lõplik valik ikkagi kuulajale ja oma valikute eest kannab iga inimene isiklikku vastutust
Selle kommentaari autor: David Bruce