Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 5:1-13
Kõlvatusest koguduses1Üldse kuuldub teie seas olevat kõlvatust, ja veel niisugust kõlvatust, mida ei ole paganategi hulgas, et keegi elavat oma võõrasemaga.
2Ent teie hooplete ega olegi kurvad ja ei kõrvaldagi oma keskelt seda, kes niisugust asja on teinud.
3Sest mina, ehkki ihulikult eemal, ent vaimus kohal, olen otsekui teie juures viibides juba teinud otsuse selle kohta, kes nõnda on elanud:
4meie Issanda Jeesuse nimel, kui teie ja minu vaim on kokku juhitud meie Issanda Jeesuse väega,
5see mees tuleb loovutada saatanale ihu hävitamiseks, et vaim võiks pääseda Issanda päeval.
6Teie kiitlemine ei ole hea. Kas te ei tea, et pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks?
7Puhastage end vanast haputaignast, et te oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata leivad; sest ka meie paasatall Jeesus Kristus on tapetud.
8Pidagem siis pühi kasinuse ja tõe hapnemata leivaga, mitte vana haputaignaga, halbuse ja kurjuse haputaignaga.
9Ma kirjutasin teile ühes kirjas, et ärge suhelge kõlvatutega.
10Seda ma ei ütle üldiselt selle maailma kõlvatute või ahnete ja riisujate või ebajumalateenijate kohta, sest muidu peaksite maailmast ära minema.
11Aga nüüd ma kirjutan teile, et ärge suhelge sellisega, keda nimetatakse vennaks ja kes on kõlvatu või ahne või ebajumalateenija või pilkaja või joodik või riisuja. Niisugusega ärge koos söögegi!
12Sest kas on minu asi kohut mõista nende üle, kes on väljas? Eks te mõista kohut nende üle, kes on sees?
13Nende üle, kes on väljas, mõistab kohut Jumal. Kõrvaldage siis kuri endi keskelt!
Tänases, raskelt tabavas kirjakohas, kutsub Paulus kogudust üles kehtestama meetmeid moraalse rikutuse suhtes koguduses, mis hämmastas isegi väljapool olijaid, hoolimata Korintose linna üldiselt madalast moraalsest tasemest. Enamgi veel - kohalikud usklikud olid uhked oma radikaalse tolerantsuse üle, mis võimaldas kogu olukorral jätkuda. Toleratns on üks peamisi voorusi mida kaasaja demokraatilkes ühiskondades austatakse. Ometi hoiatab nt kirjanik Somerset Maugham, et mõnikord võib tolerants olla vaid peitenimi ükskõiksusele, mis annab märku puudulikust veendumusest (A Writer’s Notebook, 1896).
Paulus kutsub Korintose usklikke üles kindlaks jääma ning käsitlema tekkinud olukorda, mitte aga lubama taolisel mädanemisel jätkuda - näiteks hirmust saada kritiseeritud kindlate põhimõtete pärast.
Teades, kui raske see on, viib Paulus oma lugejad korraks tagasi nende usu juurte juurde Vanas Testamendis. Samamoodi kui Jeesus hoiatas oma jüngreid variseride haputaigna eest (Mt 16:6), osutab Paulus nüüd korintlastele Paasapühade poole (s 6,7), kus oma majade igasugusest pärmist puhastamise sümboolne akt oli pühade tõeliseks alguseks (2Ms 12:5). Iga juudist usklik sai sellest paralleelist aru. Paulus oli sellest ka varem kirjutanud (s 9), kuid kogudus oli sellest valesti aru saanud arvates, et neil ei tohi olla mingit kokkupuudet neid ümbritseva patuse maailmaga - mis on reaalselt võimatu. Seekord nimetab Paulus üksikajaliselt patte (s 11), mis on otsekui vaimse pärmi erinevad vormid ning mis Jumala rahval tuleb Jumala hoonest (kogudusest) kõrvaldada.
See on radikaalne üleskutse tegutsemiseks - ütleb ju Paulus “Heitke kuri enese keskelt välja!”(s 13). Mitmes maailma paigas oleks seda käsku väga keeruline täide viia ümbritseva sekulaarse kogukonna vaenulikkuse tõttu. Siiski on see ka meie ajal eluliselt tähtis sõnum.
Selle kommentaari autor: Eric Gaudion