Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 4:1-16
Kain ja Aabel1Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes jäi lapseootele ja tõi Kaini ilmale ning ütles: „Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud.”[f] + [fr] 4:1 [ft] Nimi Kain meenutab heebrea sõna [+it] qana[+it*] 'saama', 'hankima'. [f*]
2Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees.
3Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast,
4ja ka Aabel tõi oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast, ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale,
5aga Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha.
6Ja Issand küsis Kainilt: „Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd?
7Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind. Kuid sina pead tema üle valitsema!”
8Ja Kain ütles oma vennale Aabelile: „Lähme väljale!” Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema.
9Aga Issand küsis Kainilt: „Kus on su vend Aabel?” Ja tema vastas: „Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?”
10Ja tema ütles: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!
11Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!
12Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu. Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!”
13Ja Kain ütles Issandale: „Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda!
14Vaata, sa oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema su palge eest ning maa peal olema hulkur ja põgenik. Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu.”
15Ja Issand ütles temale: „Ei, sugugi mitte, vaid igaühele, kes Kaini tapab, peab seitsmekordselt kätte makstama!” Ja Issand pani Kainile märgi, et leidja teda maha ei lööks.
16Ja Kain läks ära Issanda palge eest ning elas Noodimaal[f] + [fr] 4:16 [ft] Sõna [+it] nod[+it*] tähendab 'pagulus', vrd salmid 12 ja 14. [f*], hommiku pool Eedenit.
Juba Aadama ja Eeva esimeste laste elus hakkas esile tulema patu surmatoov vili. Sündis see, mille kohta apostel Paulus on öelnud: “Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud.” (Rm 5:12) Patt on otsekui surmav viirus, mis sai inimesesse sissepääsu ning püüab teda hävitada.
Meile ei avaldata põhjust, miks Kaini ohvrit vastu ei võetud. Pole isegi päris kindel, et Kaini patt oli seotud tema ohvriga, kuigi tekst näib siiski viitavat, et Kaini südant hakkas närima kadedus ning patt meelitas ta selle hirmsa teoni..
Keskseks küsimuseks (ka meie jaoks) tõuseb aga, kuidas toimis Kain siis, kui ta ei osutunud valituks. Elu võib sageli olla ebaõiglane ja mida teeme meie, kui meid ei valita, tõugatakse kõrvale või kedagi teist edutatakse meie asemel?
Jumal ütles Kainile, et kui ta toimib õigesti, saab kõik korda, aga Jumal ka hoiatas, et patt on hiilimas Kaini ukselävel (s 6,7). See manitsus kehtib ka meie elus. Ja kuigi enamik meist tänapäeval ei tapa teisi, oleme siiski kõik tuttavad kibeduse, kadeduse ja himustamisega, mille Jumal inimesele keelas juba Kümnes käsus. Selles maailmas tuleb inimesel teadlikult ja täie jõuga võidelda patu vastu, ning mingil juhul ei tohi lubada sel oma südames aset võtta.
Patul on alati tagajärjed. Kolmandas peatükis needis Jumal mao ning maapinna, aga ei neednud inimest. Peale Kaini mõrvategu, kui neetud maa neelas Aabeli vere, needis Jumal esimest korda ka inimese - Kain sai “neetud siit maa pealt” (s 11). Maa, mille viljast Kain oma ohvri tõi, ning mis tema tapetud venna vere neelas, muutus nüüd Kainile vaenulikuks nii, et ta ei saanud seda enam harida. See karistus oli kangem Aadama omast. Ja kui Aadam aeti välja paradiisi aiast, siis Kaini karistus on selleskti rängem: tema pidi maa peal olema hulkur ja põgenik (s 12).
Iga usklik teab, kui raske on patu vastu võidelda, sest patt on tugev vastane. Aga Jumal oma armus ei ole jätnud meid abita ka selles. Jeesuse ristilt maha voolanud veri, hüüab samuti Jumala poole, aga mitte kättemaksu nagu Aabeli veri, vaid armu ja lepitust (Hb 12:24), ning saab meid usu läbi patu mõjuvõimu alt vabastada.
Selle kommentaari autor: APÜ