Kain, kandes oma eksimuse tagajärgi, pidi elama maapaos. Samas näeme, et Jumal ei hüljanud teda lõplikult, vaid andis talle kaitse, Kaini märgi. Nii sai ta oma eluga edasi minna, saada järglasi ning täita ka omalt poolt Jumala esimest korraldust inimesele: paljuneda ja täita maa.

Mitmed Kaini järeltulijad tõstetakse esile märkimisväärsete tehniliste ja kultuuriliste saavutuste poolest. Piiblitekst nimetab esimese linna ehitamist, karjakasvatamist, muusika tegemist ja metallitöö oskusi. Nende saavutuste taga on tuntav ühelt poolt inimese võimekus ja loomepotentsiaal, teisalt aga ka soov end esile tõsta, endast nn “märk” maha jätta. See ja asjaolu, et need oskused anti Kaini järeltulijaile, mitte Seti sugupuule (mis järgis pühitsetumat liini, vt ptk 5), viitab omakorda, et inimeste läbi sündiv progress oli samavõrra mõjutatud patust. Saavutused ja töö, mille algne eesmärk oli tuua au Jumalale ning edendada ja hoida inimese elukeskkonda, oli samas “nakatatud” inimliku ego esiletõstmise tungist. Me ei näe, et mingi saavutus oleks olnud pühendatud Jumalale või muul viisil Temale viidanud. Patt, ükskõik kui kaunis kestas see poleks, suunab inimese alati Jumalast eemale, kaugemale.

Sisuliselt joonistatakse neis salmides aga meie ette kultuuri sünd, mille esiletulekut piiblitekst visandab vaid paari värvika ja rikkaliku pintslitõmbega.

Kõige rohkem antakse neis salmides ruumi aga Lemekile, keda kirjeldatakse hoopis veriste detailide läbi. Tundub, et Lemek oli väga kirglik või tulise loomusega mees (siinkohal meenub ka Kaini äkilisus). Tema paneb aluse bigaamiale, sest ihaldab korraga kahte kaunist naist. Aada nimi tähendab “juveeli” ja Silla nimi “meloodiat”. Bigaamia tähistab aga järejkordset taandarengut Jumala loodud korrast, milles Jumal kehtestas monogaamia. Veelgi kohutavam tundub aga Lemeki verejanu ja kättemaksuhimu, kui ta ühe eksimuse seitsmekordse kättemaksu asemel kuulutab ja nõuab: seitsekümmend seitse korda tasumist. Siin näeme meest, kes ei hooli enam mingist õiglusest, vaid soovib hävitada kõik, kes tema teele ette võivad jääda. (Selle needuse tühistas hiljem Jeesus öeldes, et eksijale tuleb andeks anda seitsekümmend korda seitse korda - vt Mt 18:22 (1968.a tõlge))

Peatüki viimased salmid on otsekui treiler järgmisele peatükile. Meile teatatakse veel ühe poja, Seti sünnist (ning edaspidi ka tema järglastest). Just sellesse konteksti asetab autor aga ka usu alguse - Jumala poole pöördumise ja Tema kummardamise sünni. Kui enne pattulangemist sai inimene Jumalat näha, Temaga otse käia ja rääkida, siis pattulangemisega see kõik lõppes, sest patust rikutud inimene ei saa olla Jumala läheduses ilma, et ta sureks. Jumala pühadus ei talu pattu. Aga inimene ei saa elada ilma Jumalata. Ta ei saanud enam Jumalat näha oma lihaste silmadega, seepärast hakkas ta otsima Teda palves ja Jumalat appi hüüdma. 

On tähelepanuväärne kuidas need kaks suurt, inimeseks olemist läbi ajastute märkivat omadust - kultuur ja usk, mis Jumala algse plaani kohaselt loodi olema läbipõimunud ja üksteist inspireerivad, sealtpeale üksteist hoopis teisel viisil mõjutades edasi hakkasid arenema.