Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 41
Põdeja palve vaenlaste vastu1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2
Õnnis on see, kes hoolitseb kehva eest,
Issand päästab ta õnnetusepäeval.
3Issand hoiab teda ja peab teda elus;
teda kiidetakse õndsaks maa peal.
Sa ei anna teda ta vaenlaste meelevalda.
4Issand toetab teda haigevoodis;
sina pöörad kogu tema maasolemise,
kui ta haigeks jääb.
5
Ma ütlesin:
„Issand, ole mulle armuline,
tee terveks mu hing,
sest ma olen pattu teinud sinu vastu!”
6Minu vaenlased räägivad minust kurja:
„Millal ta sureb ja millal hävib ta nimi?”
7Ja kui keegi tuleb mind vaatama,
siis ta räägib valet;
tema süda kogub enesesse nurjatust;
ta läheb välja ja räägib seda edasi.
8Kõik mu vihamehed sosistavad isekeskis minust,
nad mõtlevad kurja minu vastu, öeldes:
9„Hukatuse märk on tema küljes,
ja see, kes kord on maas,
ei tõuse enam!”
10Ka see mees,
kellega ma rahus elasin,
keda ma usaldasin,
kes mu leiba sõi,
on tõstnud kanna mu vastu.
11
Aga sina, Issand,
ole mulle armuline
ja aita mind üles,
siis ma tasun neile kätte!
12Sellest ma tunnen,
et olen sulle meeltmööda,
kui mu vaenlane
ei saa hõisata minu pärast.
13Minu laitmatuse pärast
sa pead mind ülal
ja lased mind jäädavalt
seista sinu ees.
14
Tänu olgu Issandale,
Iisraeli Jumalale,
igavesest ajast igavesti!
Aamen ja aamen.
Ilmselt võime kõik samastuda mõnega psalmis mainitud olukordadest: kui inimesed ütlevad meie kohta sügavalt haavavaid asju (s 5); või teevad ootamatuid järeldusi (s 6), see kuidas mõned teiste üle kohut mõistavad (s 7); ja ka see, kui su kõige lähemad sõbrad või pereliikmed sind alt veavad (s 9). Kõigele eelpool nimetatule saab lisada veel ka hingevalu või vaimus kannatamise - mis tekib kui saame teravalt teadlikuks oma patususest ja kõlbmatusest (s 4).
Nii väga kui me ka ei sooviks, ei peida Jumal oma rahvast elevandiluust torni selleks, et kaitsta meid valu eest siin elus. Laulja kogemus ning laul aga tunnistavad, et Jumal kaitseb ja kannab meid ka läbi valu aegade.
Üksõik mida elu lauljale tõi, ükskõik kui haavatuna ta ennast tundis - laulja klammerdus Jumala külge. Ta klammerdus usaldades kõike seda, mida Jumal tõotanud oli (s 1-3) ning uskus, et Jumala armastus tema vastu on tugevam ja võimsam kui mistahes eluprobleem (s 11-12).
Seda psalmi kirjeldatakse sageli haige inimese palvena. Aga leiame siit ka tunnistuse tervenemisest ja taastumisest, ja nutulaulu sõprade truudusetuse ning vaenlaste õeluse pärast. Lisaks on selles laulus laulja enese ahastust inimliku toetuse puudumise pärast tema haiguses ning inimeste pahatahtliku ja laimava suhtumise pärast temasse õnnetuse perioodil.
Kaks asja tõusevad esile. Esiteks see, kuivõrd sage ja reaalne on raske haigusega kaasneda võiv mentaalne ning vaimullik rõhutus.
Inimesed on terviklikud olendid ning ühendus füüsilise, mentaalse ja psüühhiliste probleemide vahel on vägagi reaalne, aga sageli ka lisaprobleeme tekitav. Nii on näiteks haigusest haaratud aju füüsiline probleem, mis vajab kohast meditsiinilist sekkumist, aga kuna see imeline organ on ka mõtete ning tunnete allikas, kaasnevad taolise haigestumisega ka mentaalsed ja vaimse tervise probleemid.
Sellise kompleksuse näitena on psalmisti kaebus, mis võis olla tingitud sellest, et tema arusaamine teiste, ümbritsevate inimeste käitumisest oli haigusest mõjutatud (moonutatud).
Teiseks näitab see psalmi kui suure ja otsustava tähtsusega on tõeline hoolimine ja kaastunne kannatuses olijale ning kui suure hoolega tuleb valida mida ja kuidas räägime nendest ning nendega. Juhuslikud märkused, mis pole üldse halavsti mõeldud, võivad teha suurt kahju inimesele, kes nagunii juba haigusega maadleb.
Selle kommentaari autor: Penny Boshoff ja David Smith