Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 8:1-22
Noa ja veeuputus1Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele
ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis
tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.
2Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja
sadu taevast keelati.
3Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja
saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.
4Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval
peatus laev Ararati mägede kohal.
5Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval
paistsid mägede tipud.
6Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille
ta oli teinud,
7ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi
maa pealt oli kuivanud.
8Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on
maa pealt kahanenud.
9Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi
tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta
pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde
laeva.
10Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi
laevast välja.
11Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas
õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.
12Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja,
aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.
13Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli
vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja
vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud.
14Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.
15Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:
16„Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade
naised koos sinuga!
17Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui
loomad,
ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja,
et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa
peale saaks palju!”
18Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised
koos temaga.
19Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa
peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.
20Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist
loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril
põletusohvreid.
21Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames:
„Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame
mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam
kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.
22
Niikaua kui püsib maa,
ei lõpe külv ega lõikus,
külm ega kuum,
suvi ega talv,
päev ega öö.”
Kuidas meie arvates toimib Jumal rikutud ühiskondadega? Koraani pikas prohvetite reas on Noa esimene, kes jutlustasid oma rahva ebajumalakummardamise vastu, kogesid suurt vastuseisu ning viimaks tunnistatati õigeks katastroofi läbi, milles ainult uskujad pääsesid.
Ka Piibli prohvetid kuulutavad sageli Jumala kohtumõistmisest üle rahvaste, kuid piibli Noa on üks ja ainuke kes ainsana päästeti kõiki teisi hukkavast katastroofist.
Jumal oli teinud Noaga lepingu ja kuigi see suur laev oli kui puukoor suurte vete peal, teadis ja nägi Jumal seda, mis toimus Noa ja tema perega. Tekst ütleb, et Jumal “mõtles Noale” (s 1) Ja Jumal tegi nii, et vesi hakkas taanduma, et Tema loodud saaksid elu jätkata ja täita maa.
Veeuputus oli hävitanud kõik elava, peale õigete, keda Jumal oli päästnud, ometi ei olnud patt inimese seest kuhugi kadunud. Aadama kaudu tulnud pärispatt toimis needusena inimeses edasi.Samas ei saanud Jumal täielikult hävitada pattu hävitamata inimest.
Tänane tekst aga kuulutab, et Jumalal on kohtumõistmisele ka alternatiiv!
1Ms 6:5-7 ja 1Ms 8:21 asetavad kõrvuti Jumala südame ja inimese südame. Inimsüda jääb mõlemas kirjakohas samaks: see on täis kurjust. Kuid Jumalik vastus inimlikule kurjusele on täielikult vastupidine. 1Ms 6. peatükis otsustab Jumal hävitada -1Ms 8. peatükis seob Ta end lepinguga mitte iial enam hävitada. Mis on muutunud? Kas see tähendab, et Jumal ei olegi enam vihane ega täis valu? Kindlasti mitte, sest Jumala olemus ei muutu.
Vastus peitub 21.salmi alguses. Ohverdamine oli see, mis tõi muutuse. Noa lugu räägib meile, et on kaks viisi, kuidas püha Jumal saab toimida inimliku kurjusega: kohtumõistmine või ohverdamine. Jumal on see, kes valitseb. Tema kasutab oma väge, et taasluua maailm, ning näeme, et Tema valib edaspidi pigem ohverdamise kui veeuputuse.
Selle kommentaari autor: APÜ