Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Sm 11,1-13
Taavet ja Batseba1Ja järgmisel aastal kuningate sõttamineku ajal läkitas Taavet Joabi ja koos temaga ta sulased ja kogu Iisraeli sõtta, ja nad hävitasid ammonlasi ning piirasid Rabbat; Taavet ise aga jäi Jeruusalemma.
2Ja ühel õhtul, kui Taavet oli tõusnud voodist ja kõndis kuningakoja katusel, nägi ta katuselt ühte naist ennast pesevat; ja naine oli väga ilus.
3Kui Taavet läkitas naise kohta teateid pärima, siis öeldi: "Eks see ole Batseba, Eliami tütar, hett Uurija naine!"
4Siis Taavet läkitas käskjalad teda tooma. Ja kui ta tuli tema juurde, siis Taavet magas tema juures; naine oli just ennast puhastanud oma roojasusest. Siis läks naine tagasi oma kotta.5Ja naine jäi lapseootele; ta läkitas Taavetile teate, öeldes: "Ma olen lapseootel."
6Siis Taavet läkitas Joabile sõna: "Saada hett Uurija minu juurde!" Ja Joab saatis Uurija Taaveti juurde.
7Ja kui Uurija tuli tema juurde, küsis Taavet, kuidas Joabi ja rahva käsi käib ja kuidas on lugu sõjaga.
8Ja Taavet ütles Uurijale: "Mine alla oma kotta ja pese jalgu!" Uurija läks kuningakojast välja ja temale järgnes kuninga kingitus.
9Aga Uurija heitis magama kuningakoja ukse ette kõigi oma isanda sulaste hulka ega läinud alla oma kotta.
10Kui Taavetile teatati ja öeldi: "Uurija ei olegi läinud oma kotta", siis Taavet küsis Uurijalt: "Eks sa ole tulnud teekonnalt? Mispärast sa siis ei ole läinud oma kotta?"
11Aga Uurija vastas Taavetile: "Laegas ning Iisrael ja Juuda asuvad telkides, ja mu isand Joab ja mu isanda sulased on väljal leeris. Kas mina peaksin siis minema oma kotta sööma ja jooma ja magama oma naisega? Nii tõesti kui sa elad ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei tee seda mitte."
12Ja Taavet ütles Uurijale: "Jää siis ka veel täna siia ja homme saadan ma su ära!" Ja Uurija jäi Jeruusalemma selleks ja järgmiseks päevaks.
13Ja Taavet kutsus Uurija, too sõi ja jõi tema juures ja Taavet jootis ta purju; ent õhtul läks Uurija magama oma asemele koos oma isanda sulastega ega läinud alla oma kotta.14Aga hommikul kirjutas Taavet Joabile kirja ning andis selle Uurijale kaasa.
15Ja kirjas oli ta kirjutanud ning öelnud: "Pange Uurija kõige ägedama tapluse esirinda ja taanduge tema tagant, nõnda et ta lüüakse maha ja sureb!"
16Ja kui siis Joab linna piiras, pani ta Uurija paika, kus ta teadis olevat vahvaid mehi.
17Ja linna mehed tulid välja ning taplesid Joabi vastu; ja mõned rahva hulgast, Taaveti sulaseist, langesid, ja surma sai ka hett Uurija.
18Siis Joab läkitas käskjala ja andis Taavetile teada kogu tapluse loo.
19Ja ta käskis käskjalga, öeldes: "Kui oled kuningale jutustanud kogu tapluse loo
20ja kui siis kuninga viha tõuseb ja ta sinult küsib: Mispärast te läksite taplema nõnda linna ligi? Kas te ei teadnud, et nad ammuvad nooli müürilt?
21Kes lõi maha Abimeleki, Jerubbeseti poja? Kas mitte üks naine ei visanud müürilt pealmise veskikivi ta peale, nii et ta suri Teebesis? Mispärast läksite nõnda müüri ligi? - siis ütle: Ka su sulane hett Uurija on surnud."
22Ja käskjalg läks ning tuli ja jutustas Taavetile kõik, mille pärast Joab teda oli läkitanud.
23Ja käskjalg ütles Taavetile: "Et mehed said võimust meie üle, siis tulid nad väljal meile kallale, aga me tõrjusime nad kuni värava suuni.
24Siis kütid ambusid müürilt su sulaste peale ja kuninga sulaseist said mõningad surma; samuti on surnud ka su sulane hett Uurija."
25Siis Taavet ütles käskjalale: "Ütle Joabile nõnda: Ärgu olgu see asi su silmis paha, sest mõõk sööb niihästi ühe kui teise! Sõdi aga sina vahvasti linna vastu ja kisu see maha! Julgusta teda nõnda!"26Kui Uurija naine kuulis, et ta mees Uurija oli surnud, siis ta pidas oma abikaasa pärast leinakaebuse.
27Ja kui leinaaeg oli möödunud, siis läkitas Taavet talle järele, võttis ta oma kotta ja ta sai Taaveti naiseks ning tõi temale poja ilmale. Aga see asi, mis Taavet oli teinud, oli Issanda silmis paha.Taavet ja Batseba1Ja järgmisel aastal kuningate sõttamineku ajal läkitas Taavet Joabi ja koos temaga ta sulased ja kogu Iisraeli sõtta, ja nad hävitasid ammonlasi ning piirasid Rabbat; Taavet ise aga jäi Jeruusalemma.
2Ja ühel õhtul, kui Taavet oli tõusnud voodist ja kõndis kuningakoja katusel, nägi ta katuselt ühte naist ennast pesevat; ja naine oli väga ilus.
3Kui Taavet läkitas naise kohta teateid pärima, siis öeldi: "Eks see ole Batseba, Eliami tütar, hett Uurija naine!"
4Siis Taavet läkitas käskjalad teda tooma. Ja kui ta tuli tema juurde, siis Taavet magas tema juures; naine oli just ennast puhastanud oma roojasusest. Siis läks naine tagasi oma kotta.5Ja naine jäi lapseootele; ta läkitas Taavetile teate, öeldes: "Ma olen lapseootel."
6Siis Taavet läkitas Joabile sõna: "Saada hett Uurija minu juurde!" Ja Joab saatis Uurija Taaveti juurde.
7Ja kui Uurija tuli tema juurde, küsis Taavet, kuidas Joabi ja rahva käsi käib ja kuidas on lugu sõjaga.
8Ja Taavet ütles Uurijale: "Mine alla oma kotta ja pese jalgu!" Uurija läks kuningakojast välja ja temale järgnes kuninga kingitus.
9Aga Uurija heitis magama kuningakoja ukse ette kõigi oma isanda sulaste hulka ega läinud alla oma kotta.
10Kui Taavetile teatati ja öeldi: "Uurija ei olegi läinud oma kotta", siis Taavet küsis Uurijalt: "Eks sa ole tulnud teekonnalt? Mispärast sa siis ei ole läinud oma kotta?"
11Aga Uurija vastas Taavetile: "Laegas ning Iisrael ja Juuda asuvad telkides, ja mu isand Joab ja mu isanda sulased on väljal leeris. Kas mina peaksin siis minema oma kotta sööma ja jooma ja magama oma naisega? Nii tõesti kui sa elad ja nii tõesti kui su hing elab, ma ei tee seda mitte."
12Ja Taavet ütles Uurijale: "Jää siis ka veel täna siia ja homme saadan ma su ära!" Ja Uurija jäi Jeruusalemma selleks ja järgmiseks päevaks.
13Ja Taavet kutsus Uurija, too sõi ja jõi tema juures ja Taavet jootis ta purju; ent õhtul läks Uurija magama oma asemele koos oma isanda sulastega ega läinud alla oma kotta.
Tolles loos oli üks mees terve haaremitäie naistega ja teine üheainsaga.
Ka kõrgema võimu kuritarvitamine selles loos on silmapaistev, sest nii oli tavaks ümberkaudsete rahvaste valitsejaile – aga nii ei tohtinud teha Jumala valitud rahva liige, esimene mees riigis, Jumala võitu ja õnnistatu.
Kiusatus ei küsi - kas sa oled kõrge vaimulik või valitseja,või oled sa lihtne töötegija.
Ja seda lugu vaadates tundub, et kiusatus tuleb kergemini siis kui inimene on jõude. Ilmneb veel üks kummaline vastuolu: Taavet, kes oli puhanud, söönud ja joonud, kellel ei olnud ei suurt stressi ega ülepinget hetkel – ta jõuvarud ja võime kiusatusega toime tulla oleks pidanud olema parimas seisus - kui Uurijal , kes oli olnud sõjas, vähese puhkuse, kehva toidu, alalise pinge all ja juba pikalt kodust ära. Ometi juhtus vastupidi.
Hullem veel: see kes oli jõu ja varude poolest üle teeb kõik mis ta võimuses, et teine langeks kiusatusse. See Taaveti soovitus Uurijale, koju naise juurde puhkama minna- tähendas tegelikult vande murdmist, mille iisraeli sõjamehed enne lahinguid andsid – et nad sõjategevuse vältel hoiduvad naistest. Ja Taavet tõesti püüab – heaga ja kavalusega, kainelt ja Uurijat täis jootes.
Milline jõud on kiusatusel! Arvan, et meie seas on vähe neid, kes kiusatuse jõuga oma elus poleks vastamisi seisnud. Mõni on jäänud juuksekarva jagu enne langemist peatuma, teine ei saa arugi, enne kui avastab end langenuna...Ja oleks suur viga arvata, et vaid teatud inimestega võib see juhtuda, või et kristlastega selliseid lugusid ei juhtu.
Nii peaksime esimese vastusena tänasele loole- me kõik end kiustavatae ritta asetama. Jah, see võib juhtuda ka minuga, ka sinuga. Kiusatusele pole rohkem vaja kui avatud meeled ja võimalus muuta esimene juhuslik pilk keskendunud jälgimiseks. Jeesuski ütles – see kes naise peale vaatab teda himustades.... on juba oma südames temaga abielu rikkunud. Inimene ei saa alati oma vaadet valvata – juhuslik pilk, juhuslik interneti lehekülg, mis kogemata lahti läheb- ja juba sa tunned tõmmet.
JOOKSE!!! –soovitab Piibel. Põgene, sest kaalul on su elu! Sel esimesel hetkel veel sa jaksad ja siis tuleb joosta. Kui sa jääd ja vaatad veel, pisut mängid, veidi flirdid – oled andnud oma pääsemise võimaluse käest.
Samamoodi käitus ka Uurija. Ta ei saanud keelduda kunigale allumast, pakutud kingitusi, jooke vastu võtmast. Aga ta sai valida, kas minna koju oma tunnustatult kauni naise juurde või mitte – ja ta ei läinud, sest ta teadis, et siis ei pea ta vastu.
Miks suutis Uurija olla nii kindlameelne?? Ta polnud isegi iisraellane, ta oli teise rahva seast – ometi esimese põhjusena s 11 nimetab ta Taavetile Iisraeli rahva Jumala Laegast – seaduselaegast, mis tähistas Jumala ligiolu, kohalviibimist ja see laegas viibis tol hetkel sõjameeste keskel. Jumal on seal - lahinguväljal– on Uurija tegelik vastus Taavetile, ja ka tema oli otsustanud olla Jumala ligidal – täita kõigepealt oma kohust, oma tõotust Jumala ees.
Kui väljateenitud ja soovitatud nauding on su käeulatuses siis jutt kohustusest tundub ülepingutamisena. Kas siis Jumal ei taha et mul natukenegi hea oleks? – nii küsivad paljud kiusatusega silmitsi olles. Miks Jumal kõik hea peab ära keelama? Ja inimene ei saa aru, et see on juba kiusaja, kes räägib mõistuse häälega....
Jumal ei keela head – aga hea, mille tema inimesele anda tahab, ei tule iial kellegi teise arvelt, ei kahjusta sinu ligimest ega hävita head sinu ümber. Jumala hea on läbinisti hea, on hea kõikidele ja püsiv oma headuses.
Mulle tundub, et Uurija - alama ja vaesema mehena selles loos – oli siiski tugevam just seetõttu., et ta oli tulnud lahingust. Sõjaolukorras – siis kui inimese elu ja eksistents on ohus - muutub vaade elule kuidagi selgemaks. Korraga sa tead, mis on oluline, mis on peaasi ja mis on teisejärguline.
Jõudeolekus lähevad piirid kergemini häguseks. Uurija oli just sõdinud kõige eest, mis talle kallis oli, mida ta väärtustas, ta oli sõdinud koos Jumalaga ja Tema nimel ning oli mõeldamatu, et at nüüd lihtsalt läheb ja muurab oma tõotuse ja keerba Jumalale selja.
On hämmastav, et juutide ajalookirjutus oma suurimat kuningat ka sellises valguses näitab. Me pigem tahaksime oma rahvuskangelasi ilustada....Aga just see, et toda lugu ei ole varjatud on osutunud läbi sajandite lugematuile kiusatusse langenuile kinnituseks.
Jumala rahavas ei koosne pühakutest – need on inimesed nagu teised ja isegi parimad nende seast võivad langeda ja on langenud sügavale. Siiski Jumal ei jäta neid, ei hülga meid. Taavet, peale meeleparandust - jäi siiski Iisraeli suurimaks kuningaks , ja Jumal õnnistas teda ning kasutas oma rahva heaks rohkelt.
Selle kommentaari autor: Mari Vahermägi