Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Mis on meeleparandus?

Reede, 16. Aprill 2004

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Sm 12,15-31

Naatan manitseb Taavetit
1Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: "Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene.
2Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,
3aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar.
4Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud."
5Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: "Nii tõesti kui Issand elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps!
6Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!"
7Aga Naatan ütles Taavetile: "See mees oled sina! Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest.
8Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist.
9Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on tema silmis paha? Hett Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga.
10Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hett Uurija naise enesele naiseks.
11Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma lasen sinu oma soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega selle päikese paistes.
12Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal."
13Siis ütles Taavet Naatanile: "Mina olen pattu teinud Issanda vastu." Ja Naatan ütles Taavetile: "Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure.
14Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Issanda vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!"15Siis Naatan läks koju. Ja Issand lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.
16Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.
17Ta kojavanemad astusid ta juurde, et tõsta teda maast üles, aga ta ei tahtnud ega võtnud koos nendega leiba.
18Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: "Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält. Kuidas võiksime temale öelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!"
19Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis ta mõistis, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulastelt: "Kas laps on surnud?" Ja need vastasid: "Surnud."
20Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Issanda kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis küsis ta süüa ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.
21Aga tema sulased ütlesid talle: "Mis see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!"
22Ja ta vastas: "Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: Kes teab, vahest annab Issand mulle armu ja laps jääb elama?
23Aga nüüd on ta surnud. Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juurde, aga tema ei tule tagasi minu juurde."
Saalomoni sünd
24Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juurde ja magas temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks Saalomon. Ja Issand armastas teda
25ning Taavet läkitas ta prohvet Naatani käe alla, kes Issanda pärast nimetas tema Jedidjaks.
Taavet vallutab Rabba
26Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna.
27Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: "Ma olen sõdinud Rabba vastu. Ma olen vallutanud ka veehoidla.
28Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei nimetataks minu nimega!"
29Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis selle vastu ja vallutas selle.
30Ja ta võttis nende kuningal krooni peast - see vaagis talendi kulda ja selles oli kalliskivi - ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki.
31Ja rahva, kes seal oli, tõi ta välja ja pani kivisaagide, raudkirkade ja raudkirveste juurde ning laskis ta minna läbi telliskiviahjudest; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega. Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma.
Naatan manitseb Taavetit
15Siis Naatan läks koju. Ja Issand lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.
16Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.
17Ta kojavanemad astusid ta juurde, et tõsta teda maast üles, aga ta ei tahtnud ega võtnud koos nendega leiba.
18Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: "Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält. Kuidas võiksime temale öelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!"
19Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis ta mõistis, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulastelt: "Kas laps on surnud?" Ja need vastasid: "Surnud."
20Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Issanda kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis küsis ta süüa ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.
21Aga tema sulased ütlesid talle: "Mis see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!"
22Ja ta vastas: "Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: Kes teab, vahest annab Issand mulle armu ja laps jääb elama?
23Aga nüüd on ta surnud. Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juurde, aga tema ei tule tagasi minu juurde."
Saalomoni sünd
24Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juurde ja magas temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks Saalomon. Ja Issand armastas teda
25ning Taavet läkitas ta prohvet Naatani käe alla, kes Issanda pärast nimetas tema Jedidjaks.
Taavet vallutab Rabba
26Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna.
27Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: "Ma olen sõdinud Rabba vastu. Ma olen vallutanud ka veehoidla.
28Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei nimetataks minu nimega!"
29Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis selle vastu ja vallutas selle.
30Ja ta võttis nende kuningal krooni peast - see vaagis talendi kulda ja selles oli kalliskivi - ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki.
31Ja rahva, kes seal oli, tõi ta välja ja pani kivisaagide, raudkirkade ja raudkirveste juurde ning laskis ta minna läbi telliskiviahjudest; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega. Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma.

See on <br>a) oma süü tunnistamine ja Taavet oli seda teinud (s 13 ) alandades end prohvet Naatani ees. <br>b) Jumala tõsiselt võtmine 100% , st Jumala tunnustamine just sellisena kui Jumal enese kohta ütleb <br>c) enese alistamine tema tahtele.

Peale taolist kohtuotsust, mille Taavet sai: naised teistele, laps surma ja mõõk suguvõsasse – keeraks rumal ja uhke inimene Jumalale selja, näitaks rusikat ning ütleks;” Ma ei hooli ega hakkagi hoolima, tee mis soovid!”

Taavet ei olnud rumal, ja mis olulisem: Taavet oli Jumalat tegelikult tundnud enne oma pattu langemist. See, kes ei tea, ei ole kunagi Jumalale tõeliselt ligidal olnud, teda kogenud, temal on lihtsam reageerida inimliku uhkuse baasilt. Kes aga on tundnud Jumala südant ja armastuses sellele vastanud – see julgeb usaldada ka karistavat Jumalat.
Taavet tundis ja seepärast haaras kinni Jumala halastusest.

Näib, et suhtest Batsebaga oli kujunend armastusesuhe ja nende esimene laps väga armas mõlemale. Ometi pidi see laps antama ohvriks Taaveti patu pärast.

Kuigi Taavet nõustub ja alistub Jumala kohtuotsusele, apelleerib ta ikkagi ka Jumala halastusele – kuniks veel on lootust. Seitse päeva võitleb ta lapse eest sama jõuliselt ja kirglikult kui ta oli armastanud. Taavet teab mis on armastus – ka armastus Jumala vastu ja sellepärast julgeb ta võidelda ( s 22).

Kas Jumal siis ei halastanud?
Küll, aga teisel viisil kui Taavet seda oli oodanud, kinkides sellest samast armastusesuhtest veel ühe poja kelle kohta öeldakse: “Issand armastas teda!” Ja see poeg sai suuremaks kui oli onud tema isa Taavet. Jumal halastas - trööstis ja taastas –aga vastavalt oma plaanile, siiski enam kui Taavet üldse oleks loota julgenud.

Jumal jätkas ka Taaveti sõjategevuse õnnistamist.
Kõigil viisidel oli Jumala sõnum Taavetile: ma olen sinuga ka peale eksimist, karistuse kandmise valus. Ma ei jäta sind, ei hülga sind. Mina karistan, aga ma aitan sul ka sellest karistusets läbi tulla õnnistatuna.
Ja see on igal juhul parem valik kui uhkuses Jumalale selg pöörata.

Psalm 32 arvatakse väljenduvat Taaveti rõõmu kui suhe tema ja Jumala vahel oli taastatud ja seal ütleb Taavet :
“Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud”
Õnnis on inimene, kelllele Issand pahategu ei arvesta!

Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest, sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega!

Andku Jumal meile täna julgust, alistuda Talle – valus või rõõmus ja saada õnnistatud tema ligiolus.

Selle kommentaari autor: Mari Vahermägi