Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Sm 12,1-14
Naatan manitseb Taavetit1Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: "Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene.
2Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,
3aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar.
4Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud."
5Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: "Nii tõesti kui Issand elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps!
6Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!"
7Aga Naatan ütles Taavetile: "See mees oled sina! Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest.
8Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist.
9Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on tema silmis paha? Hett Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga.
10Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hett Uurija naise enesele naiseks.
11Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma lasen sinu oma soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega selle päikese paistes.
12Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal."
13Siis ütles Taavet Naatanile: "Mina olen pattu teinud Issanda vastu." Ja Naatan ütles Taavetile: "Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure.
14Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Issanda vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!"15Siis Naatan läks koju. Ja Issand lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.
16Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.
17Ta kojavanemad astusid ta juurde, et tõsta teda maast üles, aga ta ei tahtnud ega võtnud koos nendega leiba.
18Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: "Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält. Kuidas võiksime temale öelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!"
19Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis ta mõistis, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulastelt: "Kas laps on surnud?" Ja need vastasid: "Surnud."
20Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Issanda kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis küsis ta süüa ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.
21Aga tema sulased ütlesid talle: "Mis see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!"
22Ja ta vastas: "Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: Kes teab, vahest annab Issand mulle armu ja laps jääb elama?
23Aga nüüd on ta surnud. Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juurde, aga tema ei tule tagasi minu juurde."Saalomoni sünd24Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juurde ja magas temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks Saalomon. Ja Issand armastas teda
25ning Taavet läkitas ta prohvet Naatani käe alla, kes Issanda pärast nimetas tema Jedidjaks.Taavet vallutab Rabba26Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna.
27Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: "Ma olen sõdinud Rabba vastu. Ma olen vallutanud ka veehoidla.
28Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei nimetataks minu nimega!"
29Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis selle vastu ja vallutas selle.
30Ja ta võttis nende kuningal krooni peast - see vaagis talendi kulda ja selles oli kalliskivi - ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki.
31Ja rahva, kes seal oli, tõi ta välja ja pani kivisaagide, raudkirkade ja raudkirveste juurde ning laskis ta minna läbi telliskiviahjudest; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega. Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma.Naatan manitseb Taavetit1Ja Issand läkitas Naatani Taaveti juurde; too tuli tema juurde ning ütles temale: "Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene.
2Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,
3aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisike utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar.
4Siis tuli rikka mehe juurde teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud."
5Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: "Nii tõesti kui Issand elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps!
6Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!"
7Aga Naatan ütles Taavetile: "See mees oled sina! Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest.
8Mina olen sulle andnud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle andnud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel ühte ja teist.
9Mispärast sa oled põlanud Issanda sõna, tehes, mis on tema silmis paha? Hett Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga.
10Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hett Uurija naise enesele naiseks.
11Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma lasen sinu oma soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega selle päikese paistes.
12Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal."
13Siis ütles Taavet Naatanile: "Mina olen pattu teinud Issanda vastu." Ja Naatan ütles Taavetile: "Issand on juba su patu sulle andeks andnud. Sa ei sure.
14Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Issanda vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!"
Issand ise läkitas prohveti seda rääkima (s1). Ja küllap Jumal teadis, et vaatamata patu poolt teostatud hävitusele oli Taaveti südames alles veel ka õiglast ning head. Meie Jumal ei otsi meie vigu et karistusi lisada, vaid näeb ja leiab head ka kõige mustemas südames.
Aga ärkamine oli valus. See on nagu ärkamine, et pääseda painajast avastamaks, et kogu asi toimubki päriselt! Veel kõlavad õhus Taaveti enese kohtuotsuse sõnad sellise käitumise eest: surmaotsus, sest see, kes oleks võinud ja saanud ei halastanud. Jah, Taavet oli mõistetud süüdi Jumala ees ja ta omas südames.
Samal taustal tõuseb esile Jumal, kes halastab jätkuvalt, ikka veel oma toimimises inimesega
Taavetit ei lööda maha sealsamas kinnitab prohvet Naatan (s 13). Aga ta peab aru saama oma teo tõsidusest ja Jumal esileb talle ta eksimuse täies hävituses (s.7-9): “Mina olen andnud, mina olen võidnud.....” Jumal on see, kes on andnud Taavetile kõik, mis tal on ja ei keela lisa, aga inimene ei tohi eksida õnnistusi oma elus enese teeneteks ja saavutusteks pidama, mis talle voli annavad oma suva järele toimida.
Kui Jumala käest on kõik meile tulnud, siis on meil kohustus kuulata Issanda sõna ja mitte seda põlata! See tähendab Jumala sõna määrab selle mis tunnistatakse heaks ja pahaks ja inimene peab seda tähele panema, ega tohi põlata! Ja kui ta põlgab, tuleb kanda tagajärgi.
S.14 leiame veel ühe põhjuse, miks Jumal ei saa seda asja sinnapaika jätta: _____________________________________________________________.
Issanda halastab ikkagi kuid see ei tähenda karistuse vältimist. Ja Taaveti karistus on ränk: sellest lähedusest sündinud laps peab surema, Taaveti järeltulijate sekka jääb alati mõõk hävitama, ning tema naised antakse avalikult teistele. Ja kui kõik need süütud tagajärgede kannatajad küsivad, miks peavad nemad kannatama – siis saavad nad osutada vaid Taavetile. Selle teadmisega tuleb Taavetil nüüd elada. Võibolla oleks lihtsam olnud surra?
Kui vähe me tegelikult aimame oma tegude tõelisi tagajärgi! Mille pärast oma elus peaksime praegu Jumalalt halastust anuma.....?
Taaveti ärkamine sündis ühe jutustuse kaudu....
Mis on puudutanud sind täna selles loos?.............. Miks on see sind puudutanud? .....................On sinu südame süvakihtides midagi, mida Jumal tahab esile tuua? Tänase või mõne teise jutustuse kaudu? Mõne sõnumitooja vahendusel, kelle Jumal on läkitanud, aga Sina oled ära põlanud...?
Vajad sa meeldetuletust sellest, et Jumal on halastaja kõigepealt, aga on ka kohtumõistja?
Katsu järgi oma süda – ja küsi Jumalalt. Sest isegi kui ärakmine on valus, on parem ärgata ja vaadata tõele näkku koos halastava Jumalaga – kui jätkata hävitamist eneses ja enese ümber.
Selle kommentaari autor: Mari Vahermägi