Loe läbi alltoodud kirjakoht:
Sama küsimuse ees on seisnud inimesed erinevatel aegadel. Juba algkristluse päevil olid koguduse juhid vastakuti küsimusega, mida teha nendega, kes usust taganesid? Kas võtta neid vastu või mitte, kui nad olukorra rahunedes taas kogudusse tagasi tulla soovivad?
Tänapäeval võib kerkida küsimus, mida teha nende kristlastega, kes Nõukogude Liidu päevil on teinud koostööd KGB-ga? Veelgi igapäevasem on küsimus: mida teha nende koguduse liikmetega, kelle usk on jahtunud ning kes sisuliselt on elanud patus. Kas neile on veel andestust?
Taavet oli oma elus kogenud nii Jumala armu kui kohut. Ja äsja oli ta kaotanud poja. Võib arvata, et temalgi oli raske otsustada. Aga usun, et ta toetus Jumalale kui otsustas kinkida elu ja uue teenimisvõimaluse kõikidele neile, kes nüüd oma teguviisi kahetsesid.
Armu andmine võib anda palju paremaid tulemusi, kui karm kohus. See ei tähenda, et armu peaks odavaks pidama. Isegi Jumala andestusel on piirid. Aga nii palju kui meist oleneb, püüdkem olla armulised nagu Taavet.
Selle kommentaari autor: Argo Buinevitsh