Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Sm 19:1-23

Taavet leinab Absalomi

¹Kuningas oli vapustatud. Ta läks üles väravakambrisse ja nuttis. Ja minnes ta rääkis nõnda: "Mu poeg Absalom, mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin mina surnud sinu asemel! Absalom, mu poeg, mu poeg!"
²Ja Joabile teatati: "Vaata, kuningas nutab ja leinab Absalomi."
³Nõnda muutus võit sel päeval leinaks kogu rahvale, sest rahvas kuulis sel päeval öeldavat: "Kuningas on kurb oma poja pärast."
⁴Ja rahvas tuli sel päeval linna vargsi, nagu tuleb vargsi rahvas, kes häbeneb, et on lahingust põgenenud.
⁵Kuningas oli katnud oma näo ja kisendas suure häälega: "Mu poeg Absalom! Absalom, mu poeg, mu poeg!"
⁶Siis tuli Joab kuninga juurde kotta ja ütles: "Sa oled täna pannud häbenema kõigi oma sulaste näod, kes täna on päästnud su hinge, samuti su poegade ja tütarde hinged, ja su naiste ja liignaiste hinged,
⁷sellepärast et sa armastad neid, kes sind vihkavad, ja vihkad neid, kes sind armastavad. Sest täna oled sa teinud teatavaks, et sa ei hooli pealikuist ega sulaseist. Ja nüüd ma tean, et kui Absalom elaks ja meie kõik oleksime täna surnud, siis oleks see sinu silmis õige olnud.
⁸Aga tõuse nüüd, mine välja ja kõnele sõbralikult oma sulastega! Sest ma vannun Issanda juures: kui sa välja ei lähe, siis ei jää selleks ööks su juurde enam ainsatki meest. Ja see oleks sulle halvem kui kõik muud õnnetused, mis sind on tabanud su noorusest tänini." Siis kuningas tõusis ja istus väravasse. Ja kogu rahvale teatati ning öeldi: "Vaata, kuningas istub väravas." Siis tuli kogu rahvas kuninga ette.

Taavet tuleb tagasi Jeruusalemma

⁹Aga kui Iisrael oli põgenenud, igaüks oma telki,
¹⁰siis sõneles kogu rahvas kõigis Iisraeli suguharudes, öeldes: "Kuningas on meid päästnud vaenlaste pihust, tema on meid vabastanud vilistite käest, aga nüüd on ta Absalomi eest maalt põgenenud.
¹¹Ja Absalom, kelle me võidsime eneste üle, on tapluses surnud. Mispärast te siis nüüd ei tee midagi, et kuningat tagasi tuua?"
¹²Aga kuningas Taavet ise läkitas preestritele Saadokile ja Ebjatarile ütlema: "Rääkige Juuda vanematega ja öelge: Miks te tahate olla viimased kuningat tema kotta tagasi tooma?" Sest kogu Iisraeli kõned olid jõudnud kuningani ta kotta.
¹³"Teie olete mu vennad, teie olete mu luu ja liha! Miks te tahate siis olla viimased kuningat tagasi tooma?
¹⁴Ja öelge Amaasale: Eks sa ole mu luu ja liha? Tehku Jumal minuga ükskõik mida, kui sina ei saa Joabi asemel mu väepealikuks kogu oma eluajaks!"
¹⁵Nõnda pööras ta kõigi Juuda meeste südamed nagu ainsal mehel, ja nad läkitasid kuningale ütlema: "Tulge tagasi, sina ja kõik su sulased!"
¹⁶Ja kuningas läks tagasi ning jõudis Jordani äärde. Aga Juuda oli tulnud Gilgalisse, et minna kuningale vastu ja tuua kuningas üle Jordani.¹⁷Ka Simei, Geera poeg, benjaminlane Bahuurimist, ruttas ja tuli koos Juuda meestega kuningas Taavetile vastu.
¹⁸Ja koos temaga oli tuhat meest Benjaminist, samuti Siiba, Sauli pere sulane, ja tema viisteist poega ja kakskümmend sulast koos temaga. Need ruttasid Jordani äärde enne kuningat,
¹⁹et minna koolmest läbi ja tuua üle kuninga pere ja et teha, mis tema silmis hea oli. Ja Simei, Geera poeg, heitis kuninga ette maha, kui see oli minemas üle Jordani,
²⁰ja ütles kuningale: "Ärgu lugegu mu isand mulle süüks ja ärgu pidagu meeles, kuidas su sulane pattu tegi päeval, kui mu isand kuningas lahkus Jeruusalemmast! Kuningas ärgu võtku seda südamesse!

• ← Neljapäev, 29. Aprill 2004
• Laupäev, 1. Mai 2004 →