Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Sm 22:1-16

Taaveti tänulaul

¹Ja Taavet kõneles selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
²Ta ütles nõnda:
"Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja.
³Mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge kants ja varjupaik. Mu päästja, sa päästad mind vägivallast.
⁴"Kiidetud olgu Issand!" nõnda ma hüüan ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
⁵Sest surmalained piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
⁶Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
⁷Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta kõrvu.
⁸Siis värises ja vabises maa, taeva alused kõikusid ja põrusid, sest ta viha süttis.
⁹Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
¹⁰Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
¹¹Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning teda nähti tuule tiibadel.
¹²Ta pani onniks enese ümber pimeduse, mustavad veed, paksud pilved.
¹³Kumast tema ees lõõmasid tulised söed.
¹⁴Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält.
¹⁵Ta ambus nooli ja pillutas neid, heitis välke ja pani need sähvima.
¹⁶Siis said nähtavaks mere sügavused, maailma alused paljastusid Issanda sõitluse läbi tema sõõrmete tuule puhangust.

• ← Kolmapäev, 5. Mai 2004
• Reede, 7. Mai 2004 →