Iiobi mõtted viivad teda juba surmavalla äärele. Ta mõtleb ja nendib inimelu kaduvust. Aga kõige selle juures nendib ta ka, et kui ta läheb ära surmavalda, siis kui Jumala pilk teda veel otsiks maa pealt, siis ei ole Iiobit enam seal. Ja nõnda küsib Iiob ikka ja taas edasi oma südames, miks on Jumal pannud ta enesele märklauaks, miks ei pööra Jumal tema rasket põlve ja saatust. Ja siin selle juures me võime pisut laiemalt küsida ja mõelda üleüldse kannatuste olemuse ja mõtte üle.

Kannatused saavad olla nii ihulised kui hingelised. Ja sagedasti on tegelikult just vaimsed, hingelised kannatused palju suuremad kui ihu kannatused. Enamasti on just hinge kannatused need, mis inimese suudavad isegi murda, nõnda et inimene jääb kaotajaks oma võitluses. Aga seda ei tohiks tegelikult juhtuda.
Kannatuste olemuse kohta ütleb Iiobi raamat eespool: Sest õnnetus ei tõuse põrmust ega võrsu kannatused mullast, vaid inimene ise sünnib vaevaks ja sädemed lendavad kõrgele.
Iiobi raamat nendib, et kannatused tulenevad sagedasti siiski inimesest endast. Ja nii see siin maailmas ju ka tõepoolest on, ka tänases päevas. Meie inimlike kannatuste põhjuseks oleme me kas ise või on selleks põhjuseks lähedased meie ümber või teised kaasinimesed. Kannatus saab tegelikult alati alguse sealt, kus lõpeb meie õige suhe ja vahekord Jumalaga. Piisab meil ükskõik millise Jumalast antud vaimse seaduse, tema püha käsu vastu eksida, kui me sellega juba loome kannatuse. Me võime näiteid tuua siin väga erinevaid. Kõige lihtsam viis kannatust kaasinimeses tekitada on pöörduda tema poole halva, ülekohtuse kõnega, ja ongi mõnikord teise inimese päev rikutud, aga sagedasti isegi kogu elu rikutud. Kannatusi me võime põhjustada oma ebaustavuse ja truudusega. Kannatusi me võime põhjustada teoga, kui me teisele lausa valu teeme. Aga Iiobi raamat ütleb siia juurde, et on olemas ka siiski kannatusi, mida me peame kannatama sellepärast, et me oleme sündinud siia patusesse maailma ja oleme lihtsalt seotud selle maailmaga.