Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiob 6:1-30
Iiob teeb etteheiteid oma sõpradele1Siis vastas Iiob ja ütles:
2"Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.
3Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv. Seepärast on mu sõnadki tormakad.
4Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki. Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu.
5Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures?
6Kas magedat süüakse ilma soolata või on siis maitset kassinaeri limal?
7Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog.
8Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin!
9Otsustaks ometi Jumal mind murda, sirutaks oma käe ja lõikaks katki mu elulõnga,
10siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus, sest ma ei ole salanud Püha sõnu.
11Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?
12Ons mu tugevus nagu kivide tugevus või ons mu ihu vaskne?
13Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud.
14Kes põlgab sõbra sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest.
15Mu vennad on petlikud nagu jõgi, otsekui kuivaks valguvad jõesängid,
16mis jääst on muutunud tumedaks, kuhu lumi on pugenud peitu;
17veevaeseks jäädes need vaikivad, kuumuses kaovad oma asemelt.
18Karavanid põikavad teelt kõrvale, lähevad kõrbe ja hukkuvad.
19Teema karavanid heidavad pilke, Seeba teekäijad loodavad nende peale:
20oma lootuses nad jäävad häbisse, sinna jõudes nad pettuvad.
Vihma mitte ei saja, vaid kallab! Meie elus on aegu, mil kõik, mis saab minna valesti, ka läheb, alates tähtsatest asjadest kuni ebaolulisteni. Kuidas reageerime, kui leiame end surutuna nurka, kui meid tabab üks kriis teise järel?Iiobiga nii juhtuski. Tema kannatused, valu ja meeleheide on kirjeldamatud (s 1-4). Tal pole enam jõudu, et kõike seda taluda, ja nii soovib ta, et Jumal ta siit maailmast ära võtaks (s 8-10)!Iiob ei varja midagi. Ta on täiesti aus. Äärmuslikus valus ei suuda Iiob võtta endalt elu ja isegi räägib “rõõmust, mis peitub lakkamatus valus”, sest ta pole selga keeranud Jumala sõnale (s 10). Ausus ja rõõm valu ja piina keskel – milline eeskuju meile!Kui katsumused ja väljakutsed tulevad meie ellu, siis katsutakse põhjalikult läbi meie iseloom ja usk. Mis selgub? Kas kohtame väljakutset ausa südamega, järgides Jumalat hoolimata olukordadest, või muutume kibestunud ja kättemaksuhimulisteks, süüdistades Jumalat ja igaüht, kes satub meie teele?