Äärmiselt tähtis on iseennast tunda. Selles Johannese tunnistuses (s19) – esimene ja vägvaim Jeesuse tunnistajate esitlus evangeeliumis – on suur rõhk Johannese enesetundmisel. Salmis 20 öeldakse, et ta tunnistas ega eitanud, vaid tunnistas “ma ei ole Kristus”. Kahekordne “tunnistas” ja lisatud “ ei eitanud” on ehk nende paljude juutide jaoks, kes arvasid, et Johannes oli Messias. Kohtame mõningaid selliseid Apostlite tegudes 19:1-7 ka palju aega pärast ta surma. ( vt ka Ap 18:25) Kuid 20.salmi pearõhk on sellel, et Johannest ei mõjuta hirm võimsa Jeruusalemma delegatsiooni ees eitama oma sisemist veendumust, et ta on Messia eelkäija. Ei, julgelt ja selgelt ütleb ta täpselt, kes ta on, samastades ennast Jesaja 40:3 prohvetliku “häälega”. Ei mingit vale alandlikkust, mingit suurt enese reklaami, lihtsalt oma kutsumuse alandlik teadvustamine ja aktsepteerimine.
Jeesus ütles, et Johannes oli kõigi aegade suurim inimene (Matteuse 11:11). Osa tema suurusest seisneb selles imelises alandlikkuses – tegelikult võis see hoopis tema suuruse alus olla. St Teresa Avliast märkis, et Jumalale tundub meeldivat alandlikkus oma teenrite puhul rohkem kui ükski teine iseloomujoon. Miks? Sest alandlikkus avab ne kõrvad teda kuulma, sest me ei otsi enam teiste heakskiitu ega karda nende kriitikat. Alandlikkus laseb meil teda teenida sest me ei karda enam teiste reaktsioone või rumalana paistmist või naeruvääristamist või hülgamist. Alandlikkus võimaldab meil omada rõõmu, sest me oleme valmis kõigeks, mida Jumal saadab, isegi sügavaks valuks. Alandlikkus lubab meil Jumalat armastada, sest armastame ennast just sellisena, nagu ta on meid loonud, ilma tingimuste ja hukkamõistuta.
Mõned arvavad, et iseennast on vale armastada. Kuid nii on käsitud teha ja see on seatud teiste armastamise mõõdupuuks: Matteuse 22:39. Johannes küll armastas ennast: jälgi headmeelt, millaega ta teatab, kes ta on ja tunnistab oma issandast”