Huvitav on jälgida neid mitmeid viise, kuidas Johannes teadlikult täiendab teisi evangeeliume. Näiteks… Püha Vaimu laskumine Jeesuse ristimisel (Markuse 1:10-11) ja hääl taevast on esitatud kui ainult Jeesuse isiklik kogemus. Aga Matteuses (3:16-17) ja veelgi enam Luukas (3:21-22) on see ühine kogemus, nähtav ja kuuldav kõigi Jeesuse ümber olevate inimeste poolt. Kindlasti oli see kogemus kas ühine või isiklik – kuidas võivad mõlemad olla tõesed? See oli isiklik kogemus, kuid Ristija Johannes , kellel prohvetina oli just see ülesanne, avas ja seletas sündmust avalikult.Tal oli käsk oodata Püha Vaimu laskumist tuvi kujul, mis pidi näitama seda Ühte. Tema ei ole mitte ainult võitud Püha Vaimu poolt – nagu Johannes - , vaid tal, nagu Jumalalgi, on võim anda Püha Vaimu.
Anda Püha Vaimu tühendab andestada patte . Seega Johannes teab, et see Üks on Jumala poolt võitud Messias, Tall, kelle ohver päästab maailma (s29).Imeline prohveteering Hesekielis (3:25-28) on siin vaikselt tagaplaanil – Jumal taastab üks päev oma rahva, puhastab patust ja valab väla oma vaimu nende peale. Johannese tunnistus on nii lihtne. Jumal andis talle märgi, mida oodata , ta nägi seda ja ta rääkis. Kui ainult meie oleksime sama lihtsad! Ka meil on ülesanne, prohvetlik käsk, mis lasub Jeesuse Kristuse kirikul: Matteuse 28:18-20. Kuid selleks ajaks on ere sõna juba tuhmunud meie psüühika sogases vees – segunenud meie hirmudega, komplitseeritud soovide tõttu, hägustunud patu pärast . Sõna on kaotanud oma mõju ja me vaikime. Oh Johannese otsekohesust, ustavust oma Issandale ja mitte keerulist julgust! Tuli päev, mil ta elu lõppes türanni vanglas, kuid ta rääkis kõike, mida ta Issand andis rääkida. (Markuse 6:14-29)