Argimõtlemise normide kohaselt on õndsakskiitmised väga kummaline õnne valem. Jeesus ei paku midagi sel viisil kui maailm seda pakub, tema kuningriik ei ole sellest maailmast.( Jh 14:27; 18:36). Nii oleks ka rumal Jeesust järgides oodata asju mida maailma mõtteviisi kohaselt nimetatakse hüvedeks või rõõmudeks. Selliste inimeste jaoks omakorda ei ole olemine „vaimust vaesena“, „leinas“, „Kristuse pärast kannatades“ midagi õnnitlemisväärset.
Jeesus ei ütle, et vaesus on õnnis. Vaid need, kes on vaimust vaesed – need on õnnistatud, vaatamata nende varanduslikule olukorrale. Vaimust vaesed teavad, et inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast sõnast mis tuleb Jumala suust. Ja see viib nad elu täiuse juurde. (Jh 10:10b; Matt 4:4 ). Siin maailmas me ei näe õnne suurenemas ei rikkuse ega ka vaesuse kasvamisel, vaid mõlemad toovad kaasa südamevalu kui Jumalat ei ole inimese elu keskmes.
Õndsakskiitmised esitlevad õnne Jumalaga üksolemises. Vaimust vaesed igatsevad seda. Nad leinavad – jagades Jumala kurvastust muredest ja probleemidest vaevatud maailma üle. Nad on tasased, nagu ka Jeesus oli tasane. See aga pole jõuetus, sest võrsub tingimusteta kuuletumisest Jumala tahtele ja on tasasus mis hirmutab maailma. Need tasased jagavad Jeesuse nälga ja janu tuua jäädavalt esile Jumala au! Südamepuhtus paneb nad kirglikult
taotlema Jumala õigsust; see on palverändajate seisund, kes saavad näha Jumalat jäädes Temasse. Ja nende suhtlemine maailmaga kannab rahu ning täitumuse vilja: Neid ei hirmuta ohud või tagakiusamine, sest nad teavad, et „õhtul on nutt varuks, aga rõõm tuleb koos hommikuga“ (Ps 30:5).
Meiegi õnn peaks olema Kristuse keskne. Maailma januneb õnne järele, olles samas vaevatud selle tabamatusest.