Kasutades illustratsioonina soola ja valgust - toob Jeesus esile vaimuliku elu paradoksi. Need kelle eesmärgiks on oma elu ( enesele) hoidmine – kaotavad selle, aga need, kes on nõus seda ära ( välja) andma Jeesuse pärast – leiavad selle. Nagu nisuiva, mis alles mulla sees surres toob esile küllusliku uue elu ( Jh 12:24).Jeesus teeb siin ka väga selge vahe tarbijalikul ja vaimulikul suhtumisel religiooni. Esimesel puhul praktiseeritakse religiooni isikliku kasu, iseenese pärast.. Teisel puhul muutub spirituaalsus jõuallikaks Jeesuse eeskuju järgimisel – kes tuli teisi teenima, mitte olema see keda teenitakse ning kes oma elu andis paljude eest. Nii sool kui valgus on ennastohverdava andmise sümbolid ning see ongi jüngerluse tuum. Sool levitab maitset ise sulades ja end kaotades; tuli saab alguse tuleleegist – ennekõike ohvritoomisega seotud sümbol.Praktikas tähendab ohverdav spirituaalsus sekkumist. Meil pole võimalik panustada vaimulikult kui hoiame ohutut distantsi. Sõna peab saama lihaks ja elama inimeste keskel, kui soovime et midagi muutuks. Spirituaalsus on nagu jõgi Hesekieli nägemuses. See voolas välja Templi läve alt ning suundus keset ühiskonda. Selles väljapoole voolamises saab jõest elu, viljakuse ja pühaduse katalüsaator, esiletooja ( Hs 47: 1-12).Meie kui jüngrite “läkitatus” peab saama meie vaimuliku jõulisuse allikaks ning viljakuse saladuseks. Pimeduses olev maailm peab saama näha meie valgust – nende eneste pärast ( s16). Ometi – meis ei ole seda valgust. Jeesus üksi on maailma valgus ning ainult jäädes temasse võime olla kindlad, et meie kutsumine / läkitatus ei moondu kas vaimulikuks uhkuseks või religioosseks eputamiseks. See oli Jumal kes tegi Gladys Staines’i võimeliseks elama Jeesuse sarnaselt – läbi kogu traagika mida ta elu kandis. Tema Kristuse sarnane reaktsioon oma abikaasa ja laste mõrvamisele muutis sügavalt paljude vaimsust Indias.