Selle kirja kirjutamise ajal oli kogudustes peale kasvamas teine põlv kristlasi ja paljud sõnad, nagu armastus, usk, lootus, valgus, pimedus, uuestisünd, patt jne, minetasid oma algse sügava tähenduse. Selle vastu astubki apostel teravalt üles. Kas ei pane see mõtlema: võib-olla räägin minagi sageli Jumala ja ligimese armastamisest ning paljust muust olulisest, ilma et ma selle tähendust ja vajadust õigesti mõistaksin ning ilma et see minu elus tegelikult avalduks? Meie elu kristlasena ei seisne ainult selles, et me oma patud andeks oleme saanud, vaid see seisneb… pidevas armastuse osaduses Jumala ja ligimestega.
Armastuse apostel kirjutab adressaadita kirja – miks?
See on manitsuskiri, mitte epistel selles mõttes nagu seda sõna rahvasuus praegu kasutatakse – peaaegu sõimukõne sünonüümina. See on armastuskiri kõigile, nii neile, kes usuvad, kui ka neile, kes on uskmatud (s 2) – sest Johannes tahab armastuse tõsta tähelepanu keskmesse, et see ei jääks varjule mitte kellegi eest.
Johannes kasutab esimeses salmis huvitavat väljendit “õige Jeesus Kristus”. Kui Jeesus ainsana on tõeline ja õige, kes ei ole pattu teinud, kes võib siis olla “vale Jeesus Kristus”? Kas ta mõtleb selle all valeprohveteid või neid, kes ütlevad, et nemad on taastulnud Kristus (nagu neid tänapäevalgi leidub), või mõtleb ta nende all inimesi, kes ütlevad, et nemad valdavad Jeesuse õpetust täielikult ja tunnevad Teda, kuid kelle teod ei anna sellest tunnistust?
Taas võitleb Johannes siin ägedalt gnostikute vastu, kes end muust maailmast paremaks pidades rääkisid oma erilisest “valgustatusest”/”tunnetusest” kui ainsast vahendist, mille abil saab Jeesust kui Jumala Poega paremini tundma õppida ja selle kaudu ennast arendada.
Äratundmine selle kohta, et Jeesus on tõesti sinu elu Issand - tuleneb hoopis muust: Mt 22:37-39) „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“