Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 115
Jumalale üksi olgu au1Mitte meile, Issand, mitte meile, vaid oma nimele anna au oma helduse pärast, oma ustavuse pärast!
2Mispärast peaksid paganad ütlema: "Kus on nüüd nende Jumal?"
3Aga meie Jumal on taevas, ta teeb kõik, mis temale meeldib.
4Nende ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö.
5Suu neil on, aga nad ei räägi; silmad neil on, aga nad ei näe;
6kõrvad neil on, aga nad ei kuule; nina neil on, aga nad ei tunne lõhna;
7käed neil on, aga nad ei katsu; jalad neil on, aga nad ei kõnni; nende kurk ei kõnele.
8Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad.
9Iisrael, looda Issanda peale, tema on teie abi ja teie kilp!
10Teie, Aaroni sugu, lootke Issanda peale, tema on teie abi ja teie kilp!
11Teie, kes Issandat kardate, lootke Issanda peale; tema on teie abi ja teie kilp!
12Issand mõtleb meile, tema õnnistab: ta õnnistab Iisraeli sugu, ta õnnistab Aaroni sugu,
13ta õnnistab neid, kes kardavad Issandat, nii pisikesi kui suuri.
14Issand lisagu teile veel õnnistust, teile ja teie lastele!
15Teie olete Issanda õnnistatud, selle, kes on teinud taeva ja maa!
16Taevas on Issanda taevas ja maa on ta andnud inimlastele.
17Ei surnud kiida Issandat ega need, kes lähevad alla vaikusesse.
18Aga meie, me täname Issandat nüüd ja igavesti. Halleluuja!
Kombeks oli, et enne paasasöömaaega loeti eelmise pühapäeva psalmi ja seejärel tänast. Need psalmid moodustavad huvitava paari: 114 on triumfeeriv võidulaul, 115 aga algab alandliku kahetsusega. Selle psalmi algussõnad “Mitte meile” (ladina keeles “Non nobis”) on saanud alandlikkuse sümboliks, st kogu au kuulub Jumalale, mitte meile. Shakespeare’i näidendis “Henry V” sunnib võidukas kuningas oma vägesid laulma kiituslaulu “Te Deum” ja seejärel käesolevat psalmi “Non Nobis”. Kiplingi luuletus “Non Nobis Domine” aastast 1934 tõdeb, et “kui kõrgelt me küll hindame seda kära, mida inimesed kutsuvad kuulsuseks, ja seda prügi, mida inimesed kutsuvad kullaks”, peegeldades salmi 4. Niisiis on sellel psalmil kultuurilooline ajalugu.
Küsimus on, et kas see pole mitte vaid hõimu tasemel pilt Jumalast? Ta on meie poolt ja mitte meie vastaste poolt. Algselt see võiski nii olla, kuid isegi sellisena läheb psalm kaugemale. Me võime küsida, mis on meie jaoks tänapäeval need salmide 4-7 ebajumalad? Nad on küll väliselt hiilgavad, kuid nad on liikumatud, tundetud, suhtlemisvõimetud, rääkimata sellest, et nad kedagi päästavad. Võib-olla on nad materialismiajastu ihaldusobjektid. Autod, mis on juba peaaegu isikustatud? Võib-olla. Kindlasti oskad ise näiteid tuua.
See kõik puudutab siiski ainult psalmi esimest osa. Pärastpoole muutub psalm usalduse ja õnnistuse liturgiaks. Sõna “õnnistus” on muutunud niivõrd osaks religioossest sõnavarast, et me enam ei teagi, et Vanas Testamendis tähendas see eelkõige lastega õnnistamist, laste saamist (s 14), kuigi see mõte võib olla raske neile, kes ei saa lapsi, aga on siiski elanud jumalakartlikult. Salmi 17 paatose on ümber pööranud ülestõusmine. Seda psalmi on lauldud ja palvetatud, see pole ainult mõtisklemiseks.
Selle kommentaari autor: Roger Pooley