”Uskuda tähendab näha.” Paljud meist elavad selle motoga ja Johannest see ei häiri. Neis neljas salmis kordab ta, et tema (ja teised) kuulsid, nägid, vaatasid ja isegi puudutasid jumalikkust (s 1). See on paras mõistatus, mida ta vaevu isegi suudab uskuda. See kirjakoht meenutab kaht salmi Johannese evangeeliumist. Kirjakohast Jh 1:1-8 loeme, kuidas kord kaugel ajal sai Jumala igavene sõna, tema poeg Jeesus, inimeseks ja elas tavaliste inimeste keskel (vt Jh 1:14). Hiljem loeme, et Toomase meelest oli Jeesuse ülestõusmine uskumatu. Siis aga nägi ja puudutas ta ülestõusnud Issandat ja hakkas uskuma (vt Jh 20:24-29).

Usk pole seotud ideede ega nn spirituaalsete asjadega. See on seotud inimese eluga – inimesega, kes tegelikult sündis ja elas, suri ja tõusis surnuist. See on oluline, sest Jumal võtab oma materiaalset loomingut väga tõsiselt ja ka inimesi kui osa sellest. Johannes tahab, et lugejad kogeksid sedasama kindlust ja sama osadust sama Issandaga ja teiste jüngritega (s 3).