Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 47:1-15
Paabeli langemine1Astu alla ja istu põrmu, neitsi, Paabeli tütar! Istu maha aujärjeta, kaldealaste tütar! Sest enam ei nimetata sind õrnaks ja hellitatuks.
2Võta käsikivi ja jahvata jahu; pane loor ära, tõsta seelikuserv üles, paljasta sääred, kahla läbi jõgede!
3Su häbe paljastatakse, sinugi häbistust nähakse. Mina tasun kätte ega lase manguda kedagi, ütleb meie lunastaja,
4kelle nimi on vägede Issand, Iisraeli Püha.
5Istu vaikselt ja mine pimedusse, kaldealaste tütar, sest enam ei nimetata sind kuningriikide käskijannaks!
6Mina vihastasin oma rahva peale, teotasin oma pärisosa ja andsin nad su kätte; sina ei osutanud neile halastust, raugalegi panid peale oma üliränga ikke
7ja ütlesid: "Ma olen igavesti käskijanna." Sa ei võtnud neid asjaolusid südamesse ega mõelnud, kuidas see lõpeb.
8Aga kuule nüüd seda, sa himur, kes elad muretult, üteldes südames: "Mina, ja ei keegi muu! Mina ei ela lesena ega tunne lastetust!"
9Ent äkki ühel päeval on need mõlemad sul käes: lastetus ja lesepõlv. Need tabavad sind täiel jõul, hoolimata su paljudest nõidustest, hoolimata su suurest lausumisvõimest.
10Sa olid oma kurjuses julge ja ütlesid: "Ükski ei näe mind!" Su tarkus ja su teadmised eksitasid sind ja sa ütlesid südames: "Mina, ja ei keegi muu!"
11Seepärast tabab sind õnnetus, mida sa ei oska eemale manada; su peale langeb hukatus, mida sa ei suuda tõrjuda; äkitselt tuleb su üle torm, mida sa ei aimagi.
12Astu ometi ette oma lausumiste ja oma paljude nõidustega, millega sa ennast oled väsitanud noorpõlvest peale; võib-olla sa suudad abi tuua, võib-olla hirmutada!
13Sa oled ennast väsitanud oma paljude nõuandjatega; astugu nad ometi ette ja päästku sind, taevatundjad, tähtede seletajad, kes kuulutavad iga noorkuu ajal, mis sulle juhtub.
14Vaata, need on otsekui kõrred, tuli põletab need; nad ei suuda päästa oma hinge leegi võimusest. See ei ole söelõõm soojenduse tarvis ega tulepaistus, mille ees istuda.
15Nõnda käib su nõidujate käsi, kelle pärast sa oled vaeva näinud noorpõlvest peale: igaüks vaarub omale poole, ükski ei päästa sind.
Vägistamine kui sõjavaenu väljund on räige tõsiasi ühe rahva tõusmisel teise vastu. Ja kuigi see on alati väär, haavab eriliselt kui sellist vägivalda kasutatakse kellegi kõrgemalseisva ja õrna vastu nagu neitsist kuninganna – just nii nagu on tänases tekstis portreteeritud Paabelit ( s 1-3). Meie minevikus räägib Genfi konventsioon sellest, et oleme määratlenud reeglid kuidas kohelda sõjavange. Praegu osutub suurimaks väljakutseks pigem see kuidas inimväärselt kohelda neid miljoneid kodu kaotanuid, kes voolavad üle peaaegu läbimatute piiride. Järgides Jumala suhtumist sellesse kuidas Paabel on välja kandnud oma eksiili kohustuse – leiame õppetunni ka oma praeguse maailma dilemmade jaoks.
Paabelit tabanud brutaalse vägivalla juures on üllatavaks faktoriks asjaolu, et see oli ära teenitud. Tema kukkumine on tema õiglane osa ning Jumala õiglane kättemaks ( s 3). Jah, ta oli ka Jumala tööriistaks Jumala rahva karistamisel selle eest, et nad pöörasid ära õigelt teelt. Aga see ei õigusta kõrvale minemist põhimõttest, et kõik Jumala töö tuleb teha õiglasel ja sündsal viisil. Ja et Paabel kohtles tema kätte sattunud vange teenimatult julmalt, pidi ta nüüd ise kannatama.
Jesaja kõne väljendab imetlust linna õpetatud kõrgkihi intellektuaalsete oskuste suhtes, kelle maagilised võimed rajanesid üliväärtuslikel astroloogilistel tähelepanekuil. Ja samas – just Paabeli uhkus ( s 10- 12) ning puutumatuse tunne juhtis teda teisi vähe väärtustama ning õigustas nende halvasti kohtlemist. Ülimuslik intellektuaalne võimekus või varaline jõukus võib tänapäeval põhjustada samasugust suhtumist – nii rahvaste kui üksikinimeste vahel.
Suur võim ning võimekus peab alati saama rakendatud koos õigluse ja halastusega.
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner