Kui varasem jutt oli suures osas “sünnitusvalude algus”, siis nüüd on otseselt tegemist vaenlase sissetungiga. Mis on “hävituse koletis”, selle üle on palju vaieldud, nagu ka kogu 13. peatüki üle. Osvald Tärgi “Markuse evangeeliumi seletus” pakub võimalikuks variandiks Rooma sõjavägede sissetungi Jeruusalemma. Kui seda nähti, oli viimane võimalus põgeneda. Põgeneda tuli aga mitte müüriga piiratud linna, nagu enamasti sõdade puhul, vaid mägedele, ja seejuures ei tohtinud viivitada ega minna kodust vajalikke asju kaasa võtma.
Raskusi ette nähes tunneb Jeesus kaasa last ootavatele või imetavatele naistele. Jumala kohut ei saa küll ära jätta, kuid Jeesus käsib palvetada, et põgenemine ei juhtuks talvel, kui tingimused oleksid kõige raskemad. Ta kasutab viletsuse kirjeldamiseks Taanieli sõnu (Tn 12:1), öeldes, et selliseid ahastuse päevi pole olnud ega tule enam. Kuid Jumala arm on taas nähtav: äravalitute pärast kahandatakse viletsuspäevade arvu.
Ning taas – valemessiad (s 22), sest need tahavad eksitada “kui võimalik ka äravalituid”. See ei pruugi olla 6. salmi mõtte kordamine, kuna seal võis juttu olla peamiselt juutidest, kes endiselt messiat ootasid. Siin on aga tegemist kristlaste Jeesuse taastuleku ootusega. Teades, et sõna “kristus” tähendab kreeka keeles võitut, s.t inimest, kellel on vägi, võime järeldada, et jutt võib olla meile tänapäeval nii aktuaalsest probleemist – inimestest, kes reklaamivad end imetervendajatena.