Jeesus rääkis Jumala kohtuotsusest Jeruusalemmale, miski, mis pidi juhtuma selle põlvkonna jooksul, kellele ta neid sõnu rääkis, kuid jüngrite vale arvamus oli (13:4), et nii maailma-purustav sündmus kui templi hävitamine kuulutaks ajaloo enda lõppu. Niisiis pöördub Jeesus tagasi selle päeva ja tunni juurde ja rõhutab, et selle ajastus on täielikult Isa kätes, ja isegi lihakssanud Jumala Poeg Jeesus ei tea seda päeva.
Siiski on side nende kahe sündmuse vahel ja see, mis juhtus Jeruusalemmas, viitab millelegi endast väljaspool. Kui kauaoodatud Kristus tuli oma rahva juurde ja teda ei tuntud ära, nii võib ka Jumal tulla meie juurde ja mitte ainult ajaloo lõpul, vaid erinevates kriisides ja elu pöördepunktides nii meie isiklikus kui kogu meie rahva elus. Kolm jüngrit neljast, kellele need sõnad räägiti, avastasid selle tõe mõne aja pärast, kui sõdurid tulid Jeesust kinni võtma ja nad leiti magamas ja reageerimisvõimetutena (14:38). Ka meie peame olema ärkvel, mitte nii pühendunud oma isiklike eesmärkide saavutamisele, et me ei suuda kuulda Tema häält ega tajuda meie ees olevate valikute tõsidust. Siiski ei tähenda see seda, et oleme Jumalariigi töös aktiivsed. Ka variserisd töötasid usinasti Jumalale ja siiski ei kuulnud nad Jumala kutset, kui see oli oluline.
Sündmused, mida kirjeldab Mk 13 ei viita enamikus maailma lõpule, kuid maailm lõpeb kindlasti, kui Jeesus tuleb teist korda, nii et Jeruusalemmaga juhtunut võib pidada lõpusündmuse peaprooviks. Käsk valvata, mis oli algselt adresseeritud jüngritele, käib meie kõigi kohta (s 37), sest keegi meist ei tea, millal on maailma, langenud ühiskonna ega meie enda väikeste elude lõpp.