Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 15: 40 - 47
Jeesus sureb ristil40Aga seal oli ka naisi toimuvat eemalt vaatamas, nende seas Maarja Magdaleena ja Maarja, Jaakobus Noorema ja Joosese ema, ning Saloome,
41kes olid talle järgnenud ja teda teeninud, kui ta oli Galileas, ja palju teisi naisi, kes olid koos temaga tulnud üles Jeruusalemma.Jeesus maetakse kaljuhauda42Ja kui päev oli juba jõudmas õhtule, kuna käes oli pühade valmistuspäev, see tähendab reede,
43tuli Arimaatia Joosep, lugupeetud mees, Suurkohtu nõunik, kes ka ise ootas Jumala riiki, võttis julguse kokku ja astus sisse Pilaatuse juurde ning palus enesele Jeesuse ihu.
44Aga Pilaatus imestas, et Jeesus on juba surnud, ja kutsus enda juurde sadakonnaülema ning küsis temalt, kas ta tõesti juba suri.
45Ja kui ta sai seda sadakonnaülemalt teada, kinkis ta surnukeha Joosepile.
46Ja too ostis lina, võttis Jeesuse ristilt maha, mähkis linasse ning paigutas ta kaljusse raiutud hauda ning veeretas kivi hauakambri ukse ette.
47Aga Maarja Magdaleena ja Joosese ema Maarja vaatasid, kuhu ta pandi.
Esimese sajandi keskel ja lõpuosas muutus järjest olulisemaks tõestada, et Jeesus oli surnud. Sajandeid kiusasid kogudust ohtlikud valeõpetused mis väitsid, et Jeesus tegelikult ei surnudki. Ka tänapäeval on neid, kes tunnustavad küll ajaloolist Jeesust, kuid mitte surnust ülestõusnud Kristusena, vaid ütlevad et ta ärkas lihtsalt koomast.
Antiikajal sõltus võimalus tõendada mingi sündmuse tegelikku toimumist mitte kohtumeditsiinist, vaid sellest kes olid antud sündmuse tunnistajateks. Ning kuna haud leiti tühi olevat, muutusid varakristlusele korraga äärmiselt olulisteks tunnistajateks kõik need , kes olid näinud Jeesuse ristisurma. Ei arheoloogia ega teaduslik uurimine suuda täpselt tõendada mis sündis peale seda kui Jeesus oli ristilt maha võetud. Neid sündmusi saab õieti mõista vaid usus, see aga tähendab, et meie, kes „näeme“ neid läbi ususilmade oleme tänapäeval need võtmetunnistajad! Ainult meie tunnistuse läbi saab otsiv, aga segadusseaetud maailma mõista Jeesuse surma tähendust.
Iroonilisel kombel on Markuse peamiseks tunnistajaks juutide ülemkohtu liige, Joosep Arimaatiast, kes polnud soovinud Jeesuse surma ning on tänini teadaolevalt ainus inimene, kes tegeles Jeesuse surnukehaga. Tähtsuselt järgmise tunnistaja oli Pilaatuse ette kutsutud paganast sõjaväepealik, Jeesuse hukkamise täideviimise eest vastutaja. Ja siis olid veel naised, viimaks olulised ka Markuse jutustuses – ilmselt selle tõttu, et nende meessoost kaaslased olid Jeesuse maha jätnud. Nii nagu Ristija Johannese jüngrid, oleksid ka nemad pidanud enesele nõudma oma õpetaja surnukeha ( Mt 14;12), aga nad ei teinud isegi seda. Ning vaatamata traditsioonile, ning keskajast pärinevale ristiteele ja kaasaegsetele filmidele ( „Passion“ sh) – ei saa me täie kindlusega väita, et naised üldse Jeesuse keha puudutasid – aga nad olid seal kohal. Purustatud lootusega, ometi piisavalt julged et kohal viibida lõpuni, meelde jätta ning panna kõike tähele, sealhulgas Jeesuse matmist ning haua asupaika. Kõige olulisem oli aga see, et need naised olid tuttavad sellele grupile, kellele Markus oma evangeeliumi kirjutas. Ja alles nüüd, kui Markus vajab naiste tunnistust, alles siis tunnistab ka naisjüngrite olemasolu. Meie aga võlgneme neile naistele sügava tänu. Sest tänu nende kartmatule Jeesuse risti ja surma juures viibimisele, võime me üldse midagi teada Jeesuse surmast ning matmisest.
Selle kommentaari autor: John Harris