Minu väike äärelinna kogudus on pühendatud Siimonale Küreenest. Valides patrooniks selle ebahariliku isiku, oli see koguduse tunnistus sellest, et nad väikese ning haavatava kristliku grupina, kes uuselamurajoonis püüab elada mõtestatud elu, on pühendanud end kandma Kristuse risti.Siimona isikut ümbritsev traditsioon on Euroopa kirikutega võrreldes alati olnud olulisem Aafrika kogudustele. Lääne õpetlased on Siimonat käsitledes tagasihoidlikud, nende tumedanahalised kolleegid aga on veendunud, et Siimongi oli mustanahaline ning üks esimestest ristiusku pöördujatest. Aga isegi kui ta seda polnud, on ikkagi raske kujutleda, et peale Kolgata teekoona läbimist agoonias oleva Jeesusega, see mees ei muutunud. Sest millisel teisel põhjusel siis pidas Markus vajalikuks nimetada ka tema poegi, kui need juba evangeeliumi lugejatele tuttavad polnud?Meie teame Siimonast, et ta oli võõramaalane, eemalolija. Koos isatute ja leskedega moodustasid temasugused väljaheidetud Heebrea ühiskonna kõige hädalisema rühma, nemad olid need rõhutud, kelledele Jumal nõudis armu ning õiglust. Ristilöömine ise on Jumalik eeskuju enese identifitseerimisest nõrkadega. Ja Jeesus „ei astunud ristilt maha“. Ning samal kombel kui siis, on kindlas eksituses need, kes praegu ootavad, et Jumal tuleb ja pühib jõuga üle oma vaenlastest. Ning sama kindlalt on ka vaesus ning kurjuse erinevad väljendused - sõjad, julmused, ebaõiglus ja kannatused – jätkuvalt meie keskel, need on osa langenud maailma olemusest. Aga meie jüngritena, peame oskama näha Jumalat toimimas ka keset igat laadi kannatust, mitte ainult seal kus valitseb jõukus ja turvalisus. Ning me ei peaks laskma end eemale peletada pilkajate, Jumala olemasolu ning autoriteedi salgajate või nende poolt, kes püüavad Jumalat oma ambitsioonide kujuliseks vormida.