Paulus ja Barnabas kohtavad Ikoonionis praktiliselt sama kombinatsiooni positiivsetest ja negatiivsetest reaktsioonidest, nagu Antiookiaski. Paulus teeb seda, mida ta on kutsutud tegema: kuulutab sõna efektiivselt (s1). Sellel on kaks vastakat tagajärge. Paljud juudid ja paganad tulevad usule, kuid samuti vallandub Pauluse ja Barnabase halvustamine uskmatute juutide poolt (s2). Paulus aga jutlustab seejärel veelgi suurema väe ja kirega ning ta sõnu saadavad imed. Juutide vanemad, kes on juba meeleheitel, plaanivad Paulust ja Barnabast kividega surnuks visata (s5). Jumalik hoiatus võimaldab neil põgeneda Lüstrasse ja Derbesse (s7). Jumala plaani kohaselt pidid juudid olema „paganatele valguseks“ (Js 42:6; 49:6) . Nemad aga „väänasid“ Jumalast antud ülesande eksklusiivseks rahvus-keskseks kultuseks. Jumalat võeti kui Juudi eesõiguste ja huvide kaitsjat ülejäänud maailma vastu. See mürgitas juutide vaimuliku ameti. Need, kes pidid olema ravim, said haiguseks. Meid innustatakse olema vaimulikult ärksad, et me ei alandaks evangeeliumit oma tahte teistele peale surumise vahendiks. Ausalt öeldes on see Kristuse evangeeliumi – kogu maailmale antud valguse - levimise peamine takistus (Jh 8:12; 9:5). Indias on viimasel ajal evangeeliumi kuulutamise vabadus pinge alla sattunud. Lähemal vaatlusel võib leida, et vastu ei olda niivõrd mitte Kristuse evangeeliumile vaid selle kuulutamise viisile. Jumala tahe on, et evangeeliumi kuulutataks ohvrimeelse armastuse vaimus.