Loe läbi alltoodud kirjakoht: Apostlite teod 13:42-52
Paulus ja Barnabas Pisiidia Antiookias42Kui nad siis välja läksid, paluti apostleid ka järgmisel hingamispäeval neid asju rääkima.43Pärast sünagoogist äraminekut järgnesid paljud juudid ja jumalakartlikud proselüüdid Paulusele ja Barnabasele, kes vestlesid nendega ja veensid neid jääma Jumala armusse.44Aga järgmisel hingamispäeval kogunes peaaegu kogu linn Issanda sõna kuulama.
45Rahvahulki nähes muutusid juudid väga kadedaks ja vaidlesid pilgates vastu Pauluse sõnadele.
46Paulus ja Barnabas aga ütlesid avalikult: "Meie kohus oli rääkida Jumala sõna esiteks teile, aga et teie selle enesest ära tõukasite ega arva end igavest elu väärivat, siis vaata, me pöördume paganate poole.
47Sest nõnda on meid Issand käskinud:
"Ma olen su pannud paganate valguseks, et sa oleksid päästeks ilmamaa otsani.""
48Seda kuuldes rõõmustasid paganad ja ülistasid Issanda sõna ning said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks.
49Ja Issanda sõna levis üle kogu maakonna.
50Aga juudid ässitasid kõrgemast seisusest jumalakartlikke naisi ja linna ülikuid, õhutades neid taga kiusama Paulust ja Barnabast, ning kihutasid nad välja oma piirkonnast.
51Nemad aga raputasid tolmu oma jalgadelt nende peale ja tulid Ikoonioni.
52Ja jüngrid said täis rõõmu ja Püha Vaimu.
„Minu sõna ei tule tühjalt tagasi, “ ütleb Jumal (Js 55:11). On kaks asja, mida see EI tähenda. Esiteks ei tähenda see, et kõik inimesed vastavad sõnale otsekohe ning teiseks ei tähenda see, et Jumala sõna töötab ettearvatavalt. Sõna külvab inimestesse Jumala tahte seemne ning see on hädavajalikult müstiline. Üks asi on siiski kindel. Isegi negatiivsed reaktsioonid sõnale võivad viia lõikuseni - eeldusel, et me pöörame tähelepanu sellele, mida Jumal meile nende kaudu räägib. Pauluse ja Barnabase kogemus Antiookias on selliseks näiteks. Segi pööratud maailm, milles me elame, on Jeesuse sõnul kui põld, kus nisu ja umbrohi kasvab koos (Mt 13:25) nii et peaksime ootama väga erinevaid reaktsioone. Antiookia linn on Pauluse sõnumile vastamises kaheks jagunenud. Mõned tunnevad end õnnistatuna, teised aga solvatuna. Inimloomuse vastalisus võib ehamatada neid, kelle usk on veel ebaküps. Kuid neile, kes on vaimulikult juhitud, võib see pakkuda väljakutset ja isegi inspireerida. Jumala sulased peavad ootama vägivaldset vastuseisu (Mt 10:22) , kuid nad ei näe mõndade inimeste südamekõvaduses vabandust jätta evangeeliumi kuulutamise kohustus. Vajadus vastata positiivselt igale antud olukorrale, on nende vaimulikule kutsumisele hädavajalik. Pauluse ja Barnabase jaoks toob juutide kangekaelsus esile paganate vaimuliku nälja (s45). Paulus ja Barnabas on sõnale pühendunud. Pühendumus, mis võimaldab meil taluda kannatusi, on seega evangeelse läbimurde võti.