Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1. Moosese 50:15-26
Joosepi suuremeelsus oma vendade vastu15Kui Joosepi vennad nägid, et nende isa oli surnud, siis nad ütlesid: "Kui Joosep meid nüüd vihkab ja tõesti tasub meile kätte kõige kurja eest, mis me temale oleme teinud?"
16Ja nad käskisid Joosepile öelda: "Su isa andis käsu, enne kui ta suri, ja ütles:
17Öelge Joosepile nõnda: Anna ometi andeks oma vendade üleastumine ja patt, et nad sulle on kurja teinud! Seepärast anna siis nüüd andeks oma isa Jumala sulaste üleastumine!" Ja Joosep nuttis, kui temale seda räägiti.
18Siis tulid ka Joosepi vennad ise, heitsid maha ta ette ja ütlesid: "Vaata, me jääme sulle orjadeks!"
19Aga Joosep vastas neile: "Ärge kartke! Kas mina olen Jumala asemik?
20Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus.
21Ja nüüd ärge kartke, mina toidan teid ja teie väeteid lapsi!" Ja ta trööstis ning rahustas neid.Joosepi surm22Ja Joosep jäi Egiptusesse, tema ja ta isa pere. Ja Joosep elas saja kümne aastaseks.
23Ja Joosep nägi Efraimi lapsi kolm põlve; ka Manasse pojast Maakirist sündis lapsi Joosepi põlvede peale.
24Ja Joosep ütles oma vendadele: "Mina suren, aga Jumal hoolitseb kindlasti teie eest ja viib teid siit maalt sellele maale, mille ta vandega on tõotanud anda Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile!"
25Ja Joosep vannutas Iisraeli poegi, öeldes: "Kui Jumal tõesti hoolitseb teie eest, siis viige ka minu luud siit ära!"
26Ja Joosep suri, sada kümme aastat vana, ja ta palsameeriti ja pandi kirstu Egiptuses.
Jutustaja viib meid tagasi Joosepi unenäo juurde ( 1Ms 37:5-8), kus vennad koos kummardusid tema ette ( s18), aga veelgi tähelepanuväärsemana meenutab see meile nende esimest süütunnet ja tunnistust ( 44:14,16,18). Jakobi surres tõusis too süütundest võrsuv hirm uuesti: ja nad ei suuda mõista et Joosepi jaoks ei olnud enam oluline mida nemad olid teinud, vaid see kuidas Jumal nende tegu oli kasutanud. Kas Joosep nutab selle nende pimeduse üle?
( 17b) Aga ehk ka selle üle, et taas on vennad heitnud vandenõusse et päästa tema käest oma elu ( s 15-17)? Vennad kasutavad formaalset palvevormi, Joosepi pisarad murravad selle ametlikkuse. Vendade jäik kaitseasend pehmeneb ja ka nemad hakkavad nutma, seekord siiralt kõige selle pärast mis nende vahel on olnud.
Ja siis kuulevad nad Joosepi suust sõnu „Ärge kartke!“ – sõnu mis läbi aegade on olnud Jumala julgustus neile kes elavad ähvarduse all. Joosep suudab andestada . sest isegi kogu oma hiilguses on ta süda jäänud alandlikuks selle Jumala ees, kellelt talle alguses tulid tema unenäod. Ja nii seob ta terve oma elurännaku kokku Iisraeli rahvale antud tõotusega ja oma rahva looga – kasutades sõna „tõotus“ teises tähenduses - „planeerima“. Teie plaanisite kurja, aga Jumala plaan selle kõigega oli hea (Ps 40:17 „ Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: „Suur on Issand!”; Rom 8:28 „ Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.“ )!
Enne oma surma liidab Joosep oma pärijad ja lapselapsed tõotuse rahva perega. Olles täiesti Iisraeliit, jääb ta samas ka egiptlaseks; teda palsameeritakse kui egiptlast. Oma surivoodil aga vaatab ta Jumala poolt oma rahvale antud tõotusele, toetub selle vande peale, ja oma koha peale nende hulgas. Sest ta on kindel: Jumal tuleb ja täidab oma tõotuse.
Selle kommentaari autor: Ruth Etchells