Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 66:1-24
Issanda kohus ja Siioni tulevane õnneaeg1Nõnda ütleb Issand: Taevas on minu aujärg ja maa on minu jalajärg. Kus saaks siis olla koda, mida te tahate mulle ehitada, ja kus saaks siis olla mu hingamispaik?
2On ju minu käsi selle kõik teinud ja nõnda on see kõik sündinud, ütleb Issand. Aga mina vaatan ka niisuguse peale, kes on vilets, kellel on purukspekstud vaim ja kes väriseb mu sõna ees.
3Ons inimese mahalööja härja tapjaga võrdne? Koera kaela käänaja lamba ohverdajaga? Sea vere tooja roaohvri toojaga? Ons ebajumala austaja viiruki suitsutajaga võrdne? Nõnda nagu need on valinud oma teed ja nende hing armastab nende jäledusi,
4nõnda valin minagi nende jaoks piinu ja saadan neile sellepärast hirmuvärinaid; sest kui ma hüüdsin, siis ei vastanud ükski, kui ma rääkisin, siis nad ei kuulnud, vaid tegid kurja mu silmis ja valisid, mis on mulle vastumeelt.
5Kuulge Issanda sõna, kes te värisete tema sõna ees: Teie vennad, kes teid vihkavad, kes teid ära tõukavad minu nime pärast, ütlevad: "Issand olgu auline, et saaksime näha teie rõõmu!" Aga nad peavad jääma häbisse!
6Kuule! Lärm linnast! Hääl templist! Issanda hääl, kes tasub kätte oma vaenlastele.
7Juba enne lapsevaeva sünnitab Siion, enne kui temale tulevad valud, toob ta poeglapse ilmale.
8Kes on kuulnud midagi niisugust? Kes on näinud selliseid asju? Kas maa sünnitatakse üheainsa päevaga või tuleb rahvas ilmale ühekorraga? Kuid niipea kui Siion tunneb valusid, toob ta ka kohe oma lapsed ilmale.
9Kas mina avan emakoja, ilma et laseksin sünnitada? Või peaksin mina, sünnitama saatja, sulgema emakoja? ütleb su Jumal.
10Rõõmustage koos Jeruusalemmaga ja hõisake tema pärast kõik, kes teda armastate! Olge väga rõõmsad koos temaga kõik, kes te tema pärast leinasite,
11et võite imeda ja küllastuda tema troostirindadest, et võite juua ja ennast kosutada tema ohtrast emarinnast!
12Sest nõnda ütleb Issand: Vaata, ma juhin tema juurde rahu otsekui jõe, ja rahvaste rikkused otsekui tulvava oja; teie lapsi kantakse kätel ja hellitatakse põlvedel.
13Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid - ja teid trööstitakse Jeruusalemmas.
14Teie näete seda ja teie süda rõõmustab, teie luud-liikmed kasvavad nagu värske rohi. On tuntav, et Issanda käsi on tema sulastega, aga ta needus tema vaenlastega.
15Sest vaata, Issand tuleb tules ja tema sõjavankrid on otsekui tuulekeeris, et kätte tasuda vihalõõsas ja sõitluse tuleleekidega.
16Sest Issand mõistab kõige liha üle tule ja mõõgaga kohut ja Issanda poolt mahalööduid on siis palju.
17Kes endid pühitsevad ja puhastavad rohuaedade jaoks, järgnedes mõnele endi keskelt, ning sealiha, jäleduste ja hiirte sööjad saavad otsa üheskoos, ütleb Issand.18Mina tunnen nende tegusid ja mõtteid, aga ma tulen koguma kõiki rahvaid ning keeli; ja need tulevad ning näevad minu auhiilgust.
19Ja ma teen nende keskel ühe tunnustähe. Ma läkitan nende hulgast pääsenuid rahvaste juurde Tarsisesse, Puudi ja Luudi ammuküttide juurde, Tubalisse ja Jaavanisse, kaugetele saartele, kes ei ole kuulnud minust räägitavat ega ole neil aimu minu auhiilgusest; ja need kuulutavad rahvaste keskel minu auhiilgust.
20Ja nad toovad kõik teie vennad kõigi rahvaste seast ohvriannina Issandale; nad toovad nad hobuste, vankrite ja tõldadega, muulade ja kärmete kaamelitega mu pühale mäele Jeruusalemma, ütleb Issand, otsekui Iisraeli lapsed toovad puhtais astjais roaohvri Issanda kotta.
Vana Testamendi ligi 23 000 salmist võib mõni eriliselt meie vastu kõnelema hakata ning neist saab meie usuteekonna alus. Need jäävad meelde. Ja Jesaja raamatu viimases peatükis on üks selline salm, mille sisu ikka ja jälle korratakse. Ma ei suuda meenutada midagi muud sellest peatükist, aga sellest ühest salmist mulle piisab. Kui seegi võiks tõeks saada minu elus.
„Aga mina vaatan ka niisuguse peale, kes on vilets, kellel on purukspekstud vaim ja kes väriseb mu sõna ees.“ ( s 2) Vanem tõlge ütleb: „Mina vaatan selle poole, kes väriseb minu sõna ees….“ Ja taas korratakse „Kuulake Issanda sõna, teie, kes värisete tema ees.“ Selline avatud südamega Jumala sõna ees viibimine on mõne jaoks saavutamatu ideaal. Küll minagi tahaksin olla selline! Kõige raskem on olla värisedes, kui Jumala sõna seadus lööb otsekui haamriga. Ütleb ju südamete uurija ehk minugi kohta: „…sest kui ma hüüdsin, siis ei vastanud ükski, kui ma rääkisin, siis nad ei kuulnud, vaid tegid kurja mu silmis ja valisid, mis on mulle vastumeelt.“ ( 4).
Nii olen vaene ja hinges purukslöödud ega saa kuidagi kiidelda oma sõnakuulelikkusest või täielikust andumisest Jumala ees. Nii vilets tunne on sisemiselt! Kui mul oleks vähemalt julgust Jumala sõna seaduse ees tunnistada tõtt iseenese kohta! Sest ülbuse ja hoolimatuse vaim toob ainult hävitust.
Aga mis siis kui Jumala ees värisemine kõneleb hoopis janust kuulda veel rohkem Jeesuse verest ja lepitustööst? Kui tajume Jumala sõna ees seistes taas kord oma läbi kukkumist, ehk saame siis minna risti alla ning usus paluda ja vastu võtta andeksandmine? Ja ehk seal võiksime küllastuseni kuulda lohutavaid sõnu Tema küljest, mida meie pattude pärast haavati.
Ja üksisilmi vaadata risitlöödule….
Selle kommentaari autor: Olavi Peltola