Põhjatu sügavus on paik, kus inimene on üksi ja täiesti abitu, viimseni sõltuv abist väljastpoolt. Vana Testamendi poeesias kirjeldab see üldinimlikku kogemust, mida sageli väljendatakse ka sõnadega: haud, lõhe, vaikus, pimedus, hävitus, põrm, muda jne. Sellise kogemuse osaliseks saab elu jooksul peaaegu iga inimene. Inimest võib viia nendesse põhjatutesse sügavustesse mitte ainult süütunne tehtud vigade pärast, vaid ka igapäevased elumured ja nendega toimetulematus, samuti elu mõtte puudumine.

Ka lauljat (kes oli Jumala enese südamele armas) ei säästetud sellisest kogemusest. Salmid 3, 4 ja 8 viitavad hoopis, et selles sügavikus viibis laulja omaenese patu pärast. Paljud elus ette tulevad “sügavikud” on inimese enese tegude/ valikute tagajärg, ning Piibel ütleb, et püha ja õiglase Jumala ees seisev patune inimene isegi otsib sügavikku, et end kuidagi peita.

Aga sellest sügavikust saab hüüda – Jumala poole. Jumala poole, keda küll kardetakse (s 4), aga kellel on nii valmisolek kui vahendid mitte ainult päästa, vaid palju rohkem: hävitada sügavikku taassattumise põhjus, inimese patt. S 7 – rohke andeksand on see, mis katab kõik ja täielikult. Ja Jumala heldus – kaasatundev ning tingimusteta armastus on see, mille jaoks ükski hind ei ole liiga kallis. See heldus ilmus Inimese Pojana jõuluööl.
Oodakem Issandat (s 5), sest Tema peale tasub loota.

Loeme, et kui psalm algas laulja üksiku hädahüüuga, siis kasvas see üle hüüdeks kogu jumalarahvale, Iisraelile. Jumalal on abi kõikide inimeste jaoks. S 7 ja 8 kinnitavad, et terved rahvad võivad saada sügavikust välja tõmmatud. Olgu sinugi täna julgust hüüda enese ja oma rahva pärast!